Koroonaviiruse leviku ja valitsuse kehtestatud eriolukorra tõttu on tööandjatel tekkinud vajadus ka töölepingute kollektiivseks ülesütlemiseks. Tähelepanu tasub pöörata kollektiivse koondamise erinevustele võrreldes tavapärasema üksiku töötaja koondamisega, kirjutab Derling Primuse advokaat Margot Maksing.
- Kollektiivne koondamine tähendab töötajatele mõnevõrra suuremat sõnaõigust. Foto: Andres Haabu
Kollektiivse koondamine on võrreldes nn üksikute koondamistega tööandja jaoks kindlasti keerulisem ja pikemaajalisem protsess. Tööandja jaoks on see seotud suurema asjaajamise koormusega. Koondamisotsuste aluseks on aga alati tööandja mingi tegelik olukord või asjaolud, millest oleneb koondatavate töötajate hulk. Kui tööandja on kaalunud, milliste töötajate koondamine võib olla vajalik, peab tööandja kindlasti kontrollima, kas see võib täita kollektiivse koondamise kriteeriume.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Ettevõtte likvideerimise, üksuse või osakonna sulgemise või ettevõtte tegevusala muutumise tõttu võib tööandjal tekkida vajadus kogu või suurema osa töötajaskonna töölepingute lõpetamiseks, kuna töötajatele pole võimalik enam senist tööd pakkuda.
Valitseb olukord, kus küsimusi on rohkem kui vastuseid. Personaliuudised.ee soovib sulle nõu ja jõuga keerulises eriolukorras abiks olla, mistõttu teeme 28. aprillil erakorralise tööõiguse seminari veebiülekande. Veebiülekandes keskenduvad tööõiguse spetsialistid kriisiolukorras töösuhetes esile kerkinud enamlevinud küsimustele.
Praeguses koroonakriisis on paljude tööandjate pilgud pööratud töölepingu seaduse (TLS) § 37 poole, mis võimaldab tööandjal ühepoolselt, ilma töötaja nõusolekuta, töötaja töötasu ajutiselt vähendada. TLS-i § 37 rakendamine võib anda aluse taotleda Töötukassalt töötasu hüvitist, seeläbi tööjõukulusid veelgi vähendada ning ajutised majandusraskused üle elada.
Olukorras, kus töömaht on vähenenud ettenägematute ja tööandjast mitteolenevate põhjuste tõttu, s.t töötajatele pole võimalik enam kokkulepitud mahus tööd anda ning tööandjal ei ole võimalik ka kokkulepitud töötasu maksta, kuna rahalisi vahendeid pole enam piisavalt, võib tööandja töötaja töötasu ühepoolselt vähendada.
Ideaalses maailmas tahaksime kõik elada ja töötada keskkonnas, kus kõigiga võimalikult palju arvestatakse ja ainuüksi inimeste heaolu – nii kollektiivse kui individuaalse – poole püüdlemine ongi juba iseenesest oluline eesmärk. Päris elu on ideaalist kahtlemata kaugel, mistõttu keskendubki käesolev artikkel sellele, miks on võrdsuse ja mitmekesisuse poole püüdlemine ka majanduslikult mõistlik teguviis.