Enics Eesti personalijuht: tagavaraplaan olgu alati olemas
Tööstuselektroonikat tootva ettevõtte Enics Eesti personalijuht Eveli Punnison ütleb, et tootmises ei ole kriisiajal suuri töökorralduslikke muudatusi tehtud. Töötajatele, kes kardavad mingil põhjusel tootmisesse tööle tulla, on võimalus kasutada puhkust või võtta haigusleht.
Enics Eesti tegeleb tööstuselektroonika seadmete detailide, pumpade sagedusmuundurite ja vedurite juhtplokkide trükkplaatide kokkupanekuga. Foto: Arno Mikkor
„Peamiseks raskuseks pean praeguses eriolukorras seda, kuidas tööandjana teha kõik mis võimalik, et minu töötajad püsiksid terved ja peaksid vastu ka järjest rohkem esile kerkivale emotsionaalsele pingele,” ütles Coop Panga personalijuht Janika Valliste.
Playtechi personalidirektor Triin Sikkali sõnul on eriolukord Playtechile olnud kui reaalsuskontroll, kas suudetakse viivitamatult kolida rohkem kui 600 töötajaga ümber kodukontorisse ja säilitada seal nii töine produktiivsus kui tiimitunne. Nüüd, mil päriseluline õppus on edukalt läbitud ja eeldatav eriolukorra lõpp on silmapiiril, saab rääkida esimeste töötajate naasmisest kontorisse ja paindlikumast töökorraldusest tulevikus.
Kui me sellest kriisist välja tuleme, on olukord ettevõtetes väga palju muutunud, hoiatas valgustitootja Glamox juht Virve Jõgeva hiljuti Äripäeva raadio saates „Mobiilne juhtimine”, mis võttis fookusesse töö inimestega.
Poolteist kuud kestnud riiklik eriolukord on kiireid otsuseid ja töökorralduse muudatusi nõudnud ka ühistranspordis, kus sõidukijuhid on teenuse osutajatena iga päev eesliinil. Tallinna Linnatranspordi personalijuht sõnas, et 2012 töötajaga ettevõtte valmisolek eriolukorraks oli hea, kuid kriis on andnud ka omajagu õppetunde: kiirendanud otsustusprotsesse ja suurendanud koostööd meeskonnas.
Ideaalses maailmas tahaksime kõik elada ja töötada keskkonnas, kus kõigiga võimalikult palju arvestatakse ja ainuüksi inimeste heaolu – nii kollektiivse kui individuaalse – poole püüdlemine ongi juba iseenesest oluline eesmärk. Päris elu on ideaalist kahtlemata kaugel, mistõttu keskendubki käesolev artikkel sellele, miks on võrdsuse ja mitmekesisuse poole püüdlemine ka majanduslikult mõistlik teguviis.