Autor: Tõnu Lehtsaar • 26. november 2021

Inimestega suheldes olen üha sagedamini puutunud kokku nähtusega, mida võiks nimetada võõraks jäämiseks. See on olukord, kui keegi või miski kunagi lähedane ja omane on muutunud kaugeks ja võõraks. Oli oma, enam pole oma. Oli lähedane, nüüd on kauge. Oli südames, nüüd pole enam õigupoolest mõteteski. Oli teada, nüüd ei oska suurt midagi öelda. See, kes või mis jääb võõraks, võib olla lähedane inimene, mingi inimeste grupp, organisatsioon või isegi ühiskond.

Kõigi võõraks jäämiste ühiseks eelduseks on olnud kunagine lähisuhe, ühtekuuluvus, meie-tunne. Kui pole olnud lähedust, siis ei tule ka võõraks jäämist. Teine võõraks jäämiste ühine tunnus on muutumine. Selleks, et jääda võõraks, peab vähemalt üks pool muutuma. Pole tähtis, kas ta areneb või kängub, oluline on teistsuguseks saamine.

Lähedus tähendab psühholoogilises mõttes avatust, jagamist. Kõige lähedasemates suhtes jagame vastastikku seda, kes me oleme, ja seda, mis meil on. See käib nii lähedase inimese kui ka organisatsiooni kohta. Lähedus on rohkem südame asi kui ratsionaalse kalkuleerimise küsimus.

Ilmselt on lähedase inimese kaugeks jäämine ja organisatsiooni võõraks muutumine meie jaoks oma tähenduselt üsna erinevad. Olen püüdnud leida ja sõnastada võõraks jäämise mustreid. Oma üllatuseks olen märganud, et muster, mille olen sõnastanud lähisuhete pinnalt, sobib ka organisatsioonisuhtluse kirjeldamiseks.

Tõnu Lehtsaar esineb Äripäeva juhtimiskonverentsil „Coaching 2022. Vastupanu” ettekandega „Juhi eetilised dilemmad”.

Vaata konverentsi programmi ja registreeri varajase soodushinnaga SIIN.

Mustrid organisatsioonisuhtluses

Minu tabatud mustrid on väga subjektiivsed. Need on lihtsalt ühele eluvaatlejale silma jäänud. Kõik ei saa mahtuda ühe inimese kogemusse, üks inimene ei suuda kõike märgata. Ma olen otsinud sõnu võõraks jäämise mustrite nimetamiseks. Olen näinud lahku kasvamist, oma teed minekut, teisenemist, enesevõõrust, eest minemist ja lõpuks ebatervet lahutumist. Kõik need mustrid mahuvad lõpuks ühise nimetaja alla – üksildus.

Lahku kasvamine algab jagamise lakkamisest. Kui ei suhelda, ei räägita, kui ei olda koos kohal olulisel hetkel, siis kuhtub ühtekuuluvuse tunne. Kumbki läheb oma teed, millel on omaette minu ja sinu avastused, mitte meie ühised tõdemused. Kui tegelik ühisosa on väikeseks või isegi olematuks saanud, tuleb otsustada, kas minna edasi koos või eraldi. Eraldi minnes on võimalik võtta kaasa ühiselt õpitu ja kogetu. Pärast lahku kasvamist siiski kokku jäädes tuleb sisuliselt uuesti alustada.

Oma teed minekut märkasin esimest korda teadlikult ühe tippjuhi lahkumise eel. Juht rääkis, et ühel kriitilisel kohtumisel töötajatega tõdes ta, et ta ei tunne neid. Töötajad olid tema jaoks võõrad inimesed. Juht, kes oli algusaastatel organisatsiooni arendanud, ka palju inimestesse panustanud, lakkas tasapisi inimestega suhtlemast ja läks n-ö oma orbiidile. Võimeka inimesena juhtis ta täie rauaga, kuid ta ei märganud, et tasapisi sattus ta otsekui juhtimismulli, millel puudus side kaastöötajatega ja vahel ka tegelikkusega. Suhted pingestusid, juhi panust ei meenutatud enam hea sõnaga. Kui juht lahkus, oli kõigil oli kergem, et võõras ära läks.

Teisenemine on olukord, kus üks pooltest muutub märkimisväärselt ilma selleta, et teine kaasa tuleks. Mäletan soovi vabaneda Nõukogude Liidust ja saada oma riik, meie Eesti. Olime ju valmis sööma kasvõi kartulikoori, peaasi et minema saaks. Nüüd uues europeres on rahvusriik muutunud peaaegu sõimusõnaks. Oleme lahutumas uues meies, mille piire nihutab globaalne kübersuhtlus. Me lootsime ise olla ja püsima jääda, mitte lahustuda. Kardan, et praegu on meie rahvuslik identiteet suuremas ohus kui kunagi varem. Iseseisva Eesti ideest kinnihoidjad jäävad global village’is üha võõramateks.

Enesevõõrus on olukord, kus inimene kaotab enese iseenda jaoks. Selle sagedasemaks põhjuseks on enesega olemise aja puudumine. Olen näinud enesevõõrust just pühendunud inimeste puhul. Riskigruppi kuuluvad need, kes on pühendunud teiste aitamisele. Kui tuleb kanda teiste valu ja iseenda jaoks ei jää aega, siis jääb inimene iseendale võõraks. Raskematel juhtudel hakatakse ennast kartma. Kes jagab, peab ka koguma. Kes ennast kaotab, sellel pole varsti ka teistele midagi anda.

Eestmineja on aga võõruse vorm, mis tähendab teistest ette jõudmist. Olukorda, kus inimene oma unistustes või ka tasemelt on ülejäänutest sedavõrd üle, et tal lihtsalt ei ole dialoogipartnereid. See, kes on kaugel ees, tundub teistele olevat võõras. Eesolija ootab teisi järele ja ta on võõras selles mõttes, et tal pole kellegagi rääkida. See võib juhtuda mistahes loomevallas, olgu selleks siis näiteks kunst, teadus või insenerimõte.

Ebaterve lahutumine on minu sõna psüühikahäirete ühe liigi kohta. Need on olukorrad, kus inimene lahutub iseendast, ta on otsekui mujal, endale võõras ja oma kehast väljas. Samuti võib see avalduda tundes, et maailm minu ümber ei ole reaalne. Kõik toimub otsekui loori või klaasseina taga. Sageli on seesuguste häirete põhjuseks mingi traumaatiline elamus. Olen kohanud paari ületöötanud ettevõtjat, kes murdumise äärel toimetavad otsekui unes. Tegelikult vajavad nad meditsiinilist abi. Mida varem, seda parem.

Eksistentsiaalne üksildus

Minu jaoks on olnud kõige keerulisem mõista ja kaasa elada neile võõraks jäämise lugudele, kus inimene on võõraks jäänud otsekui kõigi ja kõigega. Seda seisundit võiks nimetada kas täielikuks või ka eksistentsiaalseks üksilduseks. Sellesse seisundisse ei püüelda, sinna pigem satutakse. Olen märganud, et mida lähedasem on olnud kunagine suhe, seda valulisem on sellele järgnev üksildusena tunnetatav võõrus. Kui on jäädud võõraks ja üksinda, siis hakkab inimene otsima pidepunkte.

Äraspidistel juhtudel kaotatakse kontroll enese üle ja hakatakse näiteks jooma või satutakse erinevatesse sõltuvustesse. Positiivsematel juhtudel haaratakse kinni millestki, mis on oma või mis vähemalt aitab võõraks jäämise valu leevendada. Minu kogemuses on kõige tõhusamaks tugisüsteemiks suhtemaailma kaks otsa. Ühel pool on üks lähedane inimene, kellega saab ennast jagada. Teisel pool jumal või kõiksus või tõde, millest inimene saab kinni hoida. Kui lähisuhe ja jumalasuhe peavad vastu, siis on inimene nagu vöörist ja ahtrist ankurdatud paat kiirevoolulisel jõel, mida ei liiguta ei pärivoolu ega vastutuule vägi.

Olen mõelnud, et äkki peab ühes populatsioonis olema mingi hulk võõraid. See võib olla statistiline üldistus, kuid üksikuna me vajame tegelikult, et meid kuuldakse ja kuulatakse ja et meid kaasatakse. Me ei taha olla üksinda. Ju on kuulumisega ja oma olemisega nii nagu kõige väärtuslikuga siin elus. Tuleb pingutada, et omaks saada, kuid tuleb ka palju pingutada, et omaks jääda.

Tõnu Lehtsaar esineb Äripäeva juhtimiskonverentsil „Coaching 2022. Vastupanu” ettekandega „Juhi eetilised dilemmad”.

Vaata konverentsi programmi ja registreeri varajase soodushinnaga SIIN.