Paradoks on selles, et mida enam igatseme positiivsust ja tahame seda kultiveerida oma töökeskkonnas, seda enam on risk häbimärgistada iseennast ja teisi neil hetkedel, kui kogetav on midagi muud. Võime jõuda olukorrani, kus negatiivsete emotsioonide kogemine ja väljendamine on kuidagi kohatu, vale või märk ebapiisavast enesearengust. Toon näiteks ühe organisatsiooni, kus tehti kokkulepe, et kohvinurgas räägitakse vaid positiivsetest asjadest. Mul puudub teave, kas neil on ka mingi formaat negatiivsete asjade väljendamiseks. Ma väga loodan, et on.