Ikkagi inimene …
Usun, et ma ei pea olema tööl alati õnnelik ja rahulolev. Ärge saage minust valesti aru, ma tahan oma igapäevatööd tehes tunda rõõmu, rahulolu ja lõbu. Viimased aastad on aga olnud keerulised – ärevus iseenda ja oma lähedaste tervise ja toimetuleku pärast, mure riikliku turvalisuse ja majandusliku ebastabiilsuse pärast. Me vajame seda, et oskaksime hoida iseennast ja teisi. Vajame enda ümber rohkem positiivsust.
Paradoks on selles, et mida enam igatseme positiivsust ja tahame seda kultiveerida oma töökeskkonnas, seda enam on risk häbimärgistada iseennast ja teisi neil hetkedel, kui kogetav on midagi muud. Võime jõuda olukorrani, kus negatiivsete emotsioonide kogemine ja väljendamine on kuidagi kohatu, vale või märk ebapiisavast enesearengust. Toon näiteks ühe organisatsiooni, kus tehti kokkulepe, et kohvinurgas räägitakse vaid positiivsetest asjadest. Mul puudub teave, kas neil on ka mingi formaat negatiivsete asjade väljendamiseks. Ma väga loodan, et on.
Seotud lood
„Kui tööaega registreeritakse seadmete abil, siis kaob ära üks inimlik faktor – soov aega omakasu eesmärgil painutada,” selgitab kassa-, läbipääsu-, töö- ja tööajaarvestuse süsteemide arendaja Ektaco konsultant Marko Kizant. „Kui inimene teab, et iga minut fikseeritakse, kaob tal motivatsioon süsteemiga mängida. See tekitab distsipliini, sest kõik teavad, et töötatakse samadel alustel.”
Enimloetud
3
Viimased uudised
Üritused
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Personaliuudised esilehele