Usun, et ma ei pea olema tööl alati õnnelik ja rahulolev. Ärge saage minust valesti aru, ma tahan oma igapäevatööd tehes tunda rõõmu, rahulolu ja lõbu. Viimased aastad on aga olnud keerulised – ärevus iseenda ja oma lähedaste tervise ja toimetuleku pärast, mure riikliku turvalisuse ja majandusliku ebastabiilsuse pärast. Me vajame seda, et oskaksime hoida iseennast ja teisi. Vajame enda ümber rohkem positiivsust.
Paradoks on selles, et mida enam igatseme positiivsust ja tahame seda kultiveerida oma töökeskkonnas, seda enam on risk häbimärgistada iseennast ja teisi neil hetkedel, kui kogetav on midagi muud. Võime jõuda olukorrani, kus negatiivsete emotsioonide kogemine ja väljendamine on kuidagi kohatu, vale või märk ebapiisavast enesearengust. Toon näiteks ühe organisatsiooni, kus tehti kokkulepe, et kohvinurgas räägitakse vaid positiivsetest asjadest. Mul puudub teave, kas neil on ka mingi formaat negatiivsete asjade väljendamiseks. Ma väga loodan, et on.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
PwC Eesti personalijuhi Alice Ligi sõnul on noorte tööturule sisenemine tööandjate jaoks paras proovikivi – neil on hoopis teistsugused ootused kui varasematel põlvkondadel.