Antropoloogia Keskuse tegevjuht Jaanika Jaanits juhatab organisatsioonikultuuri teemalise nõuandeloo sisse pildikestega töökeskkondade igapäevaelust – argiste kirjeldustega, mida ta on organisatsioone uurides ja konsulteerides ise kuulnud-näinud ja kogenud.

- Kuidas astuda vajadusel samm tagasi, läheneda oma organisatsioonile taas nagu avastamata saarele ja küsida, miks me asju just niimoodi teeme, küsib antropoloog Jaanika Jaanits ja jagab kohe ka mõnegi nutika soovituse.
Esmaspäev, pisut aeglasema algusega hommik, sest aju vajab äratamist. Veidi enne kella 10 algab sagimine ja täitub koosolekuruum. Keegi lülitab sisse suure ekraani, kuhu ilmuvad liitujad veebi vahendusel, umbes pool osalejatest. Keset lauda on kohvitassid ja piim, ka taimne variant. „Tere hommikust! Hakkame vaikselt pihta. Kuidas nädalavahetus möödus?“
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Rohepööre on muutunud justkui kohustuslikuks märksõnaks. Mis saab aga siis, kui keskkonnasäästlik lahendus tähendab, et keegi peab iga päev tassima kümneid kilosid rohkem või töötama tingimustes, mis ei ole enam inimlikud? “Päris jätkusuutlikkus ei saa tulla inimese tervise arvelt. Küsimus pole üksnes selles, kuidas vähendada jalajälge, vaid selles, kelle õlgadele ülesanne päriselt pannakse,” ütleb Saku Lätte turundusjuht Airi Freimuth.