Kas maandada riske või peita probleeme: kes vastutab töötaja vaimse tervise eest?
Vaimse tervise hoidmine töökeskkonnas on koostöö, mis nõuab nii tööandja kui ka töötaja panust. Kus jookseb piir seadusest tuleneva kohustuse, tööandja väärtuspakkumise ja töötaja enda vastutuse vahel?
Töötaja tööstressist põhjustatud läbipõlemise pretsedent olemas.
Hiljuti leidis kohus, et tööandja on rikkunud töötervishoiu ja tööohutuse seadust, sest ei teinud nõuetekohast riskianalüüsi. Kohus mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja kahjuhüvitise ligi 10 000 eurot.
Läbipõlemine ei hüüa tulles ja kõige sagedamini põlevadki läbi just need, kes selle peale kõige vähem mõtlevad. Kui tavaliselt räägitakse läbipõlemise ennetamiseks sellest, mida saab teha iga inimene ise, rõhub Elisa valdkonnajuht, et kõige hullema ennetamisel on oluline osa mängida ka tööandjal. Vahel võib see tähendada ka oma kõige entusiastlikuma töötaja tõelise tähelennu piiramist.
Pandeemia järelkajad, inflatsioon ja hübriidtöö esitatud väljakutsed on tõstnud tööandjate rolli vaimse heaolu hoidjatena. Aga kas see on piisav, kui kustutatakse ainult tulekahjusid? Eksperdid rõhutavad ennetava lähenemise tähtsust ja selgeid piire tööandjate vastutusalas.
Konverentsi või ettevõtte strateegiapäeva eelarvet koostama asudes pannakse esmalt kirja ruumidele, toitlustusele ning majutusele minevad kulud. Vähem mõeldakse aga sellele, kui palju aega ja raha kulub osalejate liigutamisele ühest kohast teise. Nii üllatav kui see ka pole, võib just punktist A punkti B saamine osutuda tõeliselt tüütuks, aega ja raha nõudvaks ettevõtmiseks, mida annab aga edukalt vältida.