Ohutus ei ole juhus: tööõnnetused sünnivad juhtimisotsustest

Tööandja kohustus ei piirdu ainult esmaabi andjate nimede ja kontaktandmete avaldamisega. Töökeskkonna konsultant Piret Kaljula selgitab, miks on oluline tagada, et esmaabi andjate info oleks alati nähtaval, ja kuidas seda efektiivselt teha, et töötajad saaksid vajadusel kiiresti tegutseda.

Enamik tööõnnetusi ei ole traagilised, vaid näiliselt väikesed – libisemised, komistamised, marrastused. Just nende juhtumite tõsiselt võtmine näitab aga, kas ettevõte õpib ja arendab oma töökeskkonda või kordab samu vigu.

Ka näiliselt väike libastumine tööülesannet täites võib kvalifitseeruda tööõnnetusena. Tööandjal on sellisel juhul selged kohustused, sõltumata sellest, kas töötaja jääb haiguslehele või mitte.

Libisemised, komistamised ja „napikad“ jäävad sageli tähelepanuta, kuigi just neist algab tööõnnetuste ennetamine. Tööinspektsiooni kogemus näitab, et ohutum töökeskkond sünnib siis, kui iga juhtumit uuritakse sisuliselt ja fookus on õppimisel, mitte süüdlase otsimisel.

Konverentsi või ettevõtte strateegiapäeva eelarvet koostama asudes pannakse esmalt kirja ruumidele, toitlustusele ning majutusele minevad kulud. Vähem mõeldakse aga sellele, kui palju aega ja raha kulub osalejate liigutamisele ühest kohast teise. Nii üllatav kui see ka pole, võib just punktist A punkti B saamine osutuda tõeliselt tüütuks, aega ja raha nõudvaks ettevõtmiseks, mida annab aga edukalt vältida.