Autorid: Mare Pork, Heiti Pakk • 4. jaanuar 2023

Juht peab oma keskkonda sedavõrd tundma, et osata otsustamisel eristada müra signaalist

Seaduspärasuse nägemine või kujutlemine seal, kus seda pole, on tulemust kahjustav, on juhtimiskoolitajad Mare Pork ja Heiti Pakk veendunud.
Autor: Raul Mee
Juhtimiskoolitajad Mare Pork ja Heiti Pakk mõtisklevad selle üle, miks on meie otsused tihti mürased ning kas sellega on mõistlik leppida. Ainest aruteluks pakkus Daniel Kahnemani, Olivier Sibony ja Cass R. Sunsteini koostööst sündinud raamat „Müra“.

Mis on „Müra“ põhisõnum? Ja kas avastasite ka midagi uut?

Mare Pork: Põhisõnumiks on see, et arukas on kahelda iseenda ekspertsuses. Ole tähelepanelik, ettevaatlik, pea silmas võimalikku illusoorsust, ja kus vähegi võimalik, kontrolli oma vaistu! Seaduspärasuse nägemine või kujutlemine seal, kus seda pole, on tulemust kahjustav.

Ja kas avastasin midagi uut? Oi, see raamat on ühtaegu täiesti uusi, aga ka igiuusi sõnumeid täis pikitud. Siin on ehmatavaid näiteid eri valdkondade ekspertide – kohtunike, arstide, psühhiaatrite, börsimaaklerite, teadlaste jpt – korduvatest vigadest, mis mõjutavad drastiliselt neist sõltuvaid inimesi. Pole pääsu – meil on vaja aktsepteerida seda, et inimmõistusekene teeb lõputult vigu: taju-, mõtlemis- ja otsustamisvigu. Seda nii isiklike projektsioonide kui ka teaduslike meetodite kaudu maailma ja inimesi vaadeldes.

See teebki kogu teema nii põnevaks, et Kahneman, kes on end pühendanud mõtlemisvigade mõõtmisele ja inimtegevuse mõtestamisele, on ise pessimistlikult öelnud: „Meie lohutav veendumus, et maailm on loogiline, mõtestatud (world makes sense), põhineb turvalisel vundamendil: meie peaaegu piiramatul võimel ignoreerida oma ignorantsust/teadmatust.“

Miks kipuvad meie otsused olema mürased? Kas mürasel otsusel võib olla ka positiivseid nüansse?

Heiti Pakk: Otsustamine on „mürane“, kui mitu otsustajat lahendavad sama olukorda erinevalt. Näitena võib tuua kohtuotsused, kus sarnaste rikkumiste eest määravad erinevad kohtunikud erinevaid karistusi. Kuid sellist müra võib esineda ka ühe otsustaja puhul, kui näiteks sama kohtunik on lahendud sarnased kohtuasjad põhjendamatult erinevalt.

Otsustamise müra tekke põhjuseid on mitmeid: nii statistilisi kui psühholoogilisi, nii juhuslikke kui süsteemseid või kallutatuid. Neid põhjusi ja nende mõju vähendamise viise raamat „Müra“ lahkabki.

Mare Pork: Kusjuures Kahnemani kaasteeline Amos Tversky mõtlemise üle mõtlemises täheldas ligi 30 aastat tagasi, et tavainimesel on ainult kolm tõenäosust: juhtub, ei juhtu ja võib-olla juhtub. Inimesed vajavad sageli mitte täpsust, vaid sisemiselt loogilist lootusrikast lugu, mis paitab emotsioone või mille eesmärk on lahutada meelt.

Kas mürased otsused on pigem üksikjuhtumid? Või on tegu universaalse nähtusega, mille all „kannatame“ kõik?

Heiti Pakk: Kõik me võtame vastu otsuseid: langetame alternatiivide vahel valikuid, anname hinnanguid või kavandame tegevusi. Tihti teeme aga neid nii, et me ise seda ei märkagi: nagu sõidaks autopiloodil rutiinset rada. Selles režiimis on tähelepanu uinunud ja me ei saa arugi, kuidas kõrvalised „mürafaktorid“ (nt meeleolu või väsimus) või enesekindluse inerts (nt stereotüüp või tuttavlikkuse tunne) summutavad kriitilise mõistuse häält.

Muidugi puudutab otsustamise teema rohkem organisatsioonide või meeskondade juhte, kelle otsustest sõltuvad paljude tegemised ja tulemused. Kui otsused on mürased, kui nende langetamises on liiga suur annus suvalisust või teadvustamata põhjusi, kannatavad lisaks otsustajatele ka teised. Samas ei tohiks meeskonnas eriarvamusi maha suruda, sest ka sellisel juhul tekib oht jõuda konsensuse ja poliitilise korrektsuse nimel valede otsusteni. Pealegi kaoks liiga rangete otsustamisreeglite puhul paindlikkus ning vead, millest õppida paremaid reegleid looma.

Just seepärast ongi juhtimisotsuste tegemisel müra äratundmine ja vähendamine nii oluline. Selleks soovitavad raamatu autorid organisatsioonides sisse seada nn müra auditid ja tegeleda otsuste hügieeniga. Kirjeldatakse konkreetseid tehnikaid ja „müksamisi“ (nudges), alates otsustamise reeglite muutmisest kuni asjakohaste algoritmide rakendamise ja otsustajate toetamiseni statistiliste baasmäärade ja muude andmetega.

Raamat: "Müra"

Autor: Daniel Kahneman, Olivier Sibony, Cass R. Sunstein

Lehekülgi: 480

Kirjastus: Äripäev

Loe näidislehekülgi siit.

Mare Pork: Müra on nii valdav, et teda esineb enamikus otsustes. Küsimus on selles, mil määral seda õnnestub arvestada ja enda huvides kasutada. Näiteks ravimiuuringutes on platseebol müra tunnuseid, samas töötab see inimese tervist toetavas suunas.

„Müra“ on muide Kahnemani raamatu „Kiire ja aeglane mõtlemine“ järg, mille sisu võiks kokku võtta nõnda: süsteem 1 = kiire, intuitiivne ja alateadlik mõtlemine; süsteem 2 = kaalutlev, analüütiline, teadvustatud mõtlemine. Mõlemad mõtlemissüsteemid on kasulikud. Intuitsiooni tahetakse ülikoolihariduse ja teadusliku mõtlemise nime all tihti välja harida, kuid see pole mõistlik. Vaist areneb paralleelselt teadusliku mõtlemisega, tihti seda ennetades ja suunates.

Tooge palun mõni markantsem näide mürasest otsusest, millega olete kokku puutunud.

Heiti Pakk: Me ei tohiks otsuste kvaliteeti ja otsustamise protsessi hinnata ainult tulemuste põhjal, sest mõnikord naeratab õnn ka halva otsuse korral. Oleme harjunud mõtlema lihtsa skeemi järgi: hea otsus = hea tulemus; halb otsus = halb tulemus. Kusjuures hea tulemus on tavaliselt meie enda teene, halbu seletame väliste põhjustega. Kuna võtame otsuseid vastu muutuvas keskkonnas, milles on palju määramatust (nn objektiivset müra), ei sõltu tulemused siiski ainult meist, neil on vaid oma tõenäosus. Seetõttu esineb ka järgnevaid skeeme: hea otsus = halb tulemus (halb õnn, force majeure) ja halb otsus = hea tulemus (pime juhus, kõva vedamine).

Epideemia-aeg pakkus rohkesti võimalusi võrrelda sama olukorra lahendamiseks tehtud erinevaid otsuseid: sõltumata sellest, kas kehtestati täielik isolatsioon või säilitati liikumisvabadus, toimus viiruse levik üldjoontes sama mustri järgi. Lock-down'id olid kindlasti pikalt ja tuliselt juhtide laual, kuid võib oletada, et tegemist oli ikkagi kallutatud otsustega, milleni viisid hirm ja alateadlik soov otsida tõendeid oma kõhutunde kinnituseks ning ignoreerida sellele vastu rääkivaid andmeid ja seisukohti. See on näide sellest, kuidas „objektiivsele mürale“ (teadmatus viiruse levikust ja mõjust) lisati „kallutatud müra“. Reageeriti mürale, pidades seda signaaliks. Nagu kvaliteedijuhtimise praktikast teada, on sellisel juhul tulemuseks süsteemi suurem ebastabiilsus: kui impulsiivselt sekkuda loomulikku variatiivsusesse, siis selle amplituud suureneb. Oma keskkonda peab sedavõrd tundma, et osata eristada müra signaalist.

Mida teha selleks, et müra hulka otsustusprotsessis koomale tõmmata?

Mare Pork: Autorite meelest on mõistlik proovida uurida ja mõõta, teades samas ka järjest paremini teaduslike meetodite mõõtmisvigu! Kus on mõõtmiste piirid? Millal on küllalt? Ja millal on mõõtmine liiga keeruline ja ajaraisk?

Näiteks psühhoanalüütilise terapeudina tean, ja tänaseks on kõik teraapiasuunad sellega nõus, et psühhoteraapia tulemuse määrab olulises osas kontakti kvaliteet terapeudi ja patsiendi vahel, mitte diagnoosi teaduslik täpsus. Tänaseks on kontakti võimalik hinnata ja mõõta tuhandete näitajate järgi. Millisel kujul tekib see igas järgmises kontaktis, on veelgi suurema muutujate hulgaga kirjeldatav.

Reaalsus on emergentne – igal järgmisel hetkel uuesti tekkiv. Paratamatult kujundab kontakti kvaliteeti nii terapeudi kui ka patsiendi töö alateadvuse emotsionaalsuse, impulsiivsuse ja ennustamatusega. Siinkohal viitan kontekstuaalsele intelligentsusele, mis on oskus märgata ja arvestada lugematuid alateadvusesse kogunevaid detaile olukordadest.

Heiti Pakk: Müras peitub oht jääda omaenda pettekujutelmade lõksu, aga ka võimalus saada paremaks. Kui otsuseid teeksid üksnes nutikad algoritmid, saaksime küll lahti üleliigsest mürast, kuid otsustajad kaotaksid oma ekspertsuse, tegususe, saavutuse ja rahulolu tunde.

Ka „Müra“ autorid juhivad lugeja tähelepanu sellele, et müra täielik likvideerimine ei ole alati hea: kui näiteks kriitikud hindavad üht kunstiteost erinevalt, rikastab see meie kultuuriruumi ja vastuvõttu. Nii et müra kaotamise asemel võiks eesmärgiks olla sellest teadlikuks saamine, müra vähendamise kaudu otsuste kvaliteedi parandamine ja oma intuitsiooni teritamine.

Jaga lugu
Personaliuudised.ee toetajad:
Helen RootsPersonaliuudised.ee juhtTel: 55 988 223
Cätlin PuhkanPersonaliuudised.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700
Mirell SoaseppKonverentside programmijuhtTel: 55 565 456