Arutelu laienes laiemalt töökorraldusele. Üha rohkem kõlas seisukohti, et tööandjad peaksid liikuma office-first või remote-first kultuurist hoopis flexibility-first suunas – andma töötajatele vabaduse valida tööviis, mis toetab nende heaolu. „Tööandjad peaksid vähem lähtuma sellest, mida nad arvavad töötajatele sobivat, ja rohkem iga töötaja tegelikest vajadustest,“ võttis autor teema kokku.
Ka siinkirjutaja, kes on ühtlasi kogenud koerakasvataja, lisas oma kommentaaris, et isegi sõbralik kuldne retriiver võib tekitada töökohal ebamugavust. „Ka meil Äripäevas pole kontorikoerad võõras nähtus. Tegemist on olnud toredate isenditega, kuid see ei tähenda, et see kõigile sobib,“ märkisin arvamuses ja tõin välja praktilised mured – loom võib häirida töötempot, vajada pidevat tähelepanu ning tuua kaasa ootamatuid olukordi.
Ühtlasi tõstatasin juriidilise küsimuse: kuidas tuleks tööõiguslikult käsitleda olukorda, kui kontorikoer kedagi hammustab või kahju tekitab? Kas vastutus jääb üksnes omanikule või ulatub ka tööandjani?
Minu tagasihoidlikul hinnangul sobivad kontorikoerad pigem väiksematesse kollektiividesse, kus on võimalik looma kohalolu kõigi osapooltega läbi rääkida. Suurtes ja avatud kontorites võiks aga loodust esindama jääda pigem mõni taim kui karvane kolleeg.
Advokaadibüroo Eversheds Sutherland Ots & Co partner ning tööõiguse ja andmekaitse valdkonna juht Tambet Toomela
Eestis ei ole eraldi seadust, mis otseselt reguleeriks lemmikloomade kontorisse lubatavust, ning arvestada tuleb olemasolevate teiste kehtivate seaduste ja õigusnormidega.
See tähendab, et looma kontorisse lubamine jääb tööandja otsustada. Enne nõusoleku andmist oleks tööandjal mõistlik uurida põhjalikult töökollektiivi vajadusi ja vastutusküsimusi, mis võivad lasuda nii loomaomanikul kui ka tööandjal endal.
Lemmikloomasõbralikku kontorit pidades peab tööandja arvestama, et ka temale langeb töötervishoiu ja tööohutuse seadusest tulenev kohustus tagada kõigile töötajatele turvaline ja tervislik töökeskkond. See tähendab, et mõistlik oleks enne loomade kontoriruumidesse lubamist piirangud selgeks teha. Näiteks saab tööandja kehtestada, et loom peab olema omaniku pideva järelevalve all ning viibima üldalal üksnes vajadusel. Selline kokkulepe võib olla asjakohane juhul, kui mõnel kaastöötajatest on lemmikloomaallergia või loomakartus.
Eesti eraõigus käsitleb loomi küll vallasasjadena, kuid on ilmne, et loomad ei ole võrdsustatavad elutute esemetega – loom on elusolend, kelle heaolu kaitse on omaniku kohustus. Omaniku vastutus tuleneb nii loomakaitseseadusest kui ka lemmikloomade pidamise nõuetest.
Töötajale töökeskkonnas põhjustatud vigastuste või muu kahju tekitamise eest lasub vastutus eeskätt tööandjal, kelle puhul hinnatakse töökeskkonnanõuete täitmist, sealhulgas, kas lemmiklooma kontorisse lubades olid tarvitusele võetud kõik vajalikud meetmeid teiste kolleegide ohutuse tagamiseks. Töötaja nõuded teise töötaja vastu on pigem erandlikud ja enamasti on need seotud tahtliku kahju tekitamisega.