Kas inimese intelligentsus määrab tema edukuse juhina?

Jack Zenger ja Joseph Folkman on omanimelise konsultatsioonifirma omanikud ja juhid ning paar aastat tagasi kogusid kokku üle 330 000 eri tasemetel töötava vastused küsimusele: millised oskused on kõige vajalikumad just tema tasemel töötamiseks. Valida anti 16 erineva juhtimiskompetentsi seast. Andmed koguti kokku ja siis võrreldi tulemusi eri juhtimistasemete vahel.

Tulemuseks saadi järeldus, et kuus pakutud 16 kompetentsist olid teistest sageduselt üle. Ning mis oluline – seda kõikidel juhtimistasanditel, alates esmataseme juhtidest kuni tippjuhtideni. Jah, mõne taseme puhul nihkusid kompetenside asukohad mõne koha võrra siia- või sinnapoole, näiteks kui esmatasandi juhtide jaoks oli tähtsaim kompetents inspireerida ja motiveerida inimesi, siis keskjuhtide kaalukaim kompetents oli probleemide lahendamine. Ent nagu öeldud, esikuuiku oskused olid kõikidel tasemetel samad. Seitsmendana lisandus tippjuhtidele strateegilise vaate omamine. Seega, kui käsitleda sportlase paralleeli, siis ka head juhid lihvivad samamoodi eluaeg samu oskusi.

Tabeli ja uuringu pealt tuletatud järeldus viib ka mõtteni, et kui juhid põhimõtteliselt õpivad ja treenivad läbi kogu elu samu oskusi, siis kas peaks olema oluline erinevus ka õppimise metoodikas. Selles, kuidas nad (samu) oskusi lihvivad. On ju tõepoolest üsna levinud arusaam, et esmatasandi juhtidele on pigem kõlbulik selline loengu tüüpi asi, kus on ette antud mudelid ja teooriad, nn juhtimise ABC. Ja tippjuhtidele sobib pigem selline coaching’u tüüpi sündmus, kus juhid mõtestavad oma kogemusi ja tegevust ning teevad siis selle põhjal järeldusi ja otsuseid. Kui aus olla, siis see arusaam on minu jaoks alati veidi üllatav olnud. Millegipärast on tekkinud kellelgi kuskil tunne, et mida madalamal ametipositsioonil inimene on, seda vähem suudab ta oma tööd mõtestada ja töösse puutuvaid otsuseid teha. Ja vastupidi – annab jumal ameti, annab ka mõistuse.

Õppimine kui kogemuste mõtestamine

Coaching’u loogika järgi tähendab õppimine oma kogemuste kaudu uute teadmiste ja oskuste loomist ja arendamist. See on päris erinev õppimisest kui teadmiste üle kandmise arusaamast ehk klassikalisest koolitusest, kus üks tark tuleb ja räägib, kuidas maailmas asjad käivad ehk siinses kontekstis nn juhtimise ABC (mis asi see üldse on?) ja teooriad teleporteeritakse inimeste pähe ja ongi juht valmis. Ja ometi teavad inimeste koolitamise ja arendamisega tegelejad, et seda tüüpi klassikaliste koolituste mõju millegi ära õppimisele on marginaalne – vaid 10–15%. Ise tegemine ja selle tegevuse mõtestamine, tagasiside jne on need asjad, mis teevad ära tuntavalt suurema osa õppimise tööst.

Intelligentsuse seos edukusega

Äkki on sellise hierarhilise mõtteviisi taga, et tippjuhid on õppimise mõttes kuidagi võimekamad ja suudavad, erinevalt esmatasandi juhtidest, oma tööd mõtestada ja otsuseid teha, arusaam, et nad (ikka need hierarhias allpool olevad inimesed) pole, vabandust, piisavalt intelligentsed. Võib-olla. Ja võib-olla mitte. Uuringute järgi pole tavapärasel intelligentsusel ja inimese edukusel, mis tahes mõõdupuu järgi, olulist seost. Ka intelligentsi mõttes puhta totu võib olla päris edukas – näiteid on nii Eestist kui maailmast. Ning vastupidi – Mensa klubi liikmeks (üliintelligentsed, kuni 2% ühiskonnas) olemine ei tähenda automaatselt edukust.

Tippjuhid sörgivad EQ sabas