Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Kuidas hoiakute ja emotsionaalse seisundi treenimine sulle töö juures kasuks tuleb?
Kui suurtes piirides saab inimene ise suunata oma tundeid? Kui palju saab muuta oma seisundit iseenda tahtmise ja otsusega? Kui kiiresti ja mil määral oleme võimelised sekkuma oma spontaanselt tekkinud emotsiooni? Nendele igiuutele küsimustele vastab Richard Davidsoni raamat „Aju emotsionaalne elu” tõsiteadusliku püüdlikkusega. Raamatu tõlkija küsimustele vastab Tallinna ülikooli psühholoogia emeriitprofessor Mare Pork.
Nimetate Davidsoni raamatut oluliseks verstapostiks. Mis selle eriliseks teeb?
Davidsoni raamat on juba selle poolest eriline, et on kokkuvõte pikaajalistest, ligi 30 aastat kestnud aju-uuringutest, mis on tehtud just nende inimeste peal, kes on regulaarselt praktiseerinud vaimseid meetodeid. Kõige suuremat elevust tekitab sõnum, et regulaarse treeninguga saab muuta oma aju ehitust soovitud suunas. Davidson tõestab, et inimesel on võimalik oma pingetaluvust suurendada, ja mis isegi veel olulisem: ise saab juhtida oma negatiivuse-positiivsuse vahekorda. Richard Davidsoni ja Daniel Golemani ühine arusaam on, et kui inimene õpib eri viisidel keskenduma, siis ta on nii oma mõtete parem juhtija kui ka tunnete parem valija.
Oma kogemuse põhjal võin öelda, et teadveloleku põhiühik on suure tõenäosusega seisund, kontaktisolek iseendaga. Oma seisundit on võimalik ära tunda ja mõelda, kas tahame või ei taha seda suunata. Kui inimene suudab hüpleva mõtlemise asemel kindlustada keskendunud oleku, siis on kogu tema tegevus tulemuslikum.
Davidsoni meetodid tuginevad paljuski hinnanguvabale teadvelolekule. Mida hinnanguvaba suhtumine meile annab?
Idamaiste tehnikate üks idee on, et inimene on energeetiliselt kõige rohkem tasakaalus, kui ta on oma suhtumises neutraalne. Vajadused liidavad meie kogemustele negatiivse või positiivse hinnangu. Kui oleksime vajadusvabad, siis ei tekikski ühtki negatiivset ega positiivset hinnangut selle kohta, kas läheb hästi või ei lähe. Enda jälgimine, mis sind kui palju negatiivse või positiivse poole lükkab ja mis sa siis sellega teed, annab võimaluse vabastada hästi palju lisaressursse.
Millised on teie kogemused Davidsoni käsitluse rakendamisel?
Davidson näitab, et mingeid põhioskusi, põhiseisundeid on võimalik muuta. Selle üle, kui palju inimene on või ei ole muudetav, on väga palju vaieldud. Oma psühhoteraapia kogemuse kaudu tean, kui palju inimene tegelikult on võimeline kriiside ületamise, üle-elutähtsate sündmustega kaasneva tugeva motivatsiooni korral olulisi eluhoiakuid muutma. Kui vaadata rahulikult, mis iseenda sees toimub, saab kindlasti õppida suurendama pingetaluvust ja tulema kiiremini välja tupikseisunditest. Alati on võimalik ka aru saada, et kui inimene midagi ei suuda, siis miks ta praegu ei suuda ja kuhu sellega edasi võiks minna.
Töö tõttu olen kogu aeg kasutanud mitmesuguseid pingetaluvusharjutusi. Kui sa teistele õpetad, siis õpid kogu aeg ka ise juurde. Mina usun, et selge teadvus või teadvelolek annab nii parima võimaliku energiakäepärasuse kui ka parima võimaliku infokäepärasuse, kusjuures paljud arvavad, et need on omavahel otse seotud või üks ja seesama. Kui inimesel õnnestub raskel hetkel olla võimalikult teadvel, siis ta on oma parimas vormis
Kui palju on üldse vaja aju emotsionaalset plastilisust kasutada?
Esimene vastus on, et kui mitte miski ei sunni, siis vaja ei ole. See annab lihtsalt uudse harjumuste muutmise võimaluse. Väga oluline aga on tähele panna, et kui inimene on kogu aeg end halvasti tundnud – ta on harjunud olema depressiivne, pahur, vihastama iga väikese asja peale –, siis ta ei tea, mis tunne on, kui seda pole üldse vaja. Paljud head asjad jäävad sellepärast tegemata, et inimene ei tea neid tahta. Ta ei tea tahta paremat seisundit, sest tal pole sellist kogemust või on seda lootusetult vähe. Sellepärast on täiskasvanul vaja kindlasti proovida, ja siis vaadata, kas see talle sobib või ei.
Varasemast on tuttav üldine seisukoht, et negatiivsete emotsioonide, näiteks viha puhul on kaks võimalust – kas neelata see alla või elada välja. Kuid kas on siiski ka kolmas võimalus?
Hetkel kuum
Oli aeg, kui õpetati, et kõik tunded on õigustatud ja vajalikud, et inimene peaks saama tundeid n-ö välja elada. See on oma aja teadmiste järgi õigustatud vaade (tunnete väljatõrjumine lisab ärevust). Kuid negatiivne emotsioon ei pea tingimata tekkima. Kui mingi olukord tekitab ärevuse ja see saab näiteks seletuse, et „see, mis toimub, on ebaõiglane” või „sa ei täitnud oma lubadust” või „sa ei saanud minust õigesti aru” vms, siis see tekitab „õiglase” viha. Palju parem on see hetk ära tunda – mis eeldab, et kontakt iseendaga on väga hea – ja saada aru, et see olukord hakkaks sind vihastama, kui sa ei võtaks kohe selle tugeva emotsiooni kontrolli enda kätte. Kui tabad ära ärevuse tekkimise hetke ja sellele reageerid, siis viha ei pruugi tekkidagi ning see on sinu enda ja teiste jaoks mõistlikum.
Mida kokkuvõtteks öelda?
See raamat on kindlasti üks meie aja verstaposte. Neile, kes võtavad enese juhtimise võimalusi tõsiselt, leidub selles raamatus palju argumente, mis viitavad, mida tehes milliseid püsiomadusi muuta saab. Mina tõstaksin eriti esile kaks praeguse aja märki: pingetaluvuse ja positiivsuse-negatiivsuse mõjutamise võimalused.
Vaata raamatu kohta lähemalt SIIT.
Enimloetud
3
Viimased uudised
Üritused
Hetkel kuum
Joove ei tähenda automaatselt õigust tööleping üles öelda
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Personaliuudised esilehele