Mõnikord juhtub elus nii, et asjad kuhjuvad. Töö, mis kunagi oli väga lahe ja pakkus rõõmu, tundub iga päevaga järjest mõttetum. Tööülesannete virn kuhjub, sest kui kõik on nõme ja tähtsusetu, siis ei viitsi ega taha enam nendega tegeleda. Varasemalt kaasamõtlevast, oma arvamust avaldavast ja panustavast töötajast saab siis koosolekutel vaikija ja parimal juhul kaasanoogutaja. Motivatsioonist ja töörõõmust ei ole siis mõtet rääkida, sest seda lihtsalt enam ei ole. Tööst on saanud kohustus, sest arved tahavad maksmist ja millegi eest on vaja süüa osta.
Üks samm korraga
  • Foto: GraphicStock
Tundub see sulle tuttav? Oled ehk isegi mingil hetkel oma elus olnud selline töötaja? Kuidas sa sellega toime tulid? Mida sina ette võtsid?
See on emotsionaalselt raske olukord. Väljapääsu on vaja, sest mingil hetkel muutub see liiga rõhuvaks. Samas võib seda kõike olla nii palju, et ei oska tekkinud sasipundart kuskilt harutama hakata, mõjutajaid on palju. Siinkohal on hea meeles pidada tõsiasja – sa ei sattunud sellesse olukorda ühe päevaga, niisamuti ei ole lihtne leida väljapääsu ühe sõrmenipsuga. Lahendus on liikuda üks samm korraga.
Pakun sulle välja paar küsimust, mis võiks aidata sul asju enda jaoks selgemaks mõelda.

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Personaliuudised esilehele