Mõnikord juhtub elus nii, et asjad kuhjuvad. Töö, mis kunagi oli väga lahe ja pakkus rõõmu, tundub iga päevaga järjest mõttetum. Tööülesannete virn kuhjub, sest kui kõik on nõme ja tähtsusetu, siis ei viitsi ega taha enam nendega tegeleda. Varasemalt kaasamõtlevast, oma arvamust avaldavast ja panustavast töötajast saab siis koosolekutel vaikija ja parimal juhul kaasanoogutaja. Motivatsioonist ja töörõõmust ei ole siis mõtet rääkida, sest seda lihtsalt enam ei ole. Tööst on saanud kohustus, sest arved tahavad maksmist ja millegi eest on vaja süüa osta.