Keda vajab tuleviku tööturg?

Kutsekoja prognoosi järgi väheneb tööga hõivatute arv 2024. aastaks 6000 võrra, kui on täidetud eeldused, mis seda võimaldavad. „Selleks, et kompenseerida demograafilises mõttes inimeste lahkumist tööturult peaks oluliselt tõusma hõivemäär ja jääma madalamaks töötuse määr,” kirjeldas Krusell. Tema sõnul on hõivamäära puhul teatud mõju töövõimereformil, mis seab väljakutsed sellele, et pikalt tööturult eemal olnud inimeed saaksid piisaval määral täiendkoolitusi, et nad saaksid uuesti tööturule siseneda. Kipub ju ikkagi nii olema, et mida kauem on inimesed tööturult eemal olnud, seda raskem on neil sinna uuesti siseneda.

Kindlasti avaldab oma mõju ka tõusev pensioniiga, mille puhul kümne aastaga on eesmärk jõuda 65. eluaastani, samuti plussis rändesaldo. Kahel viimasel aastal on rändesaldo küll plussis olnud, kuid selle tendentsi jätkumist on keeruline ette näha, seda eriti põhjusel, et muutus arvestamise metoodika. Samas on selle plussi taga positiivse faktorina tagasiränne – tulevad tagasi need inimesed, kes on kunagi Eestist lahkunud, võttis Krusell kokku, täpsustades et kõrgema tööhõive prognoos ei ole rajatud sugugi tühjale kohale, vaid see tendents on juba olemas, peamiselt tänu vanemaealiste tööturule kaasamise tõttu. Kui aastal 2005 oli tööga hõivatud 75,1% 50–54-aastastest inimestest, siis kümme aastat hiljem on hõivemäär juba märksa kõrgem.

Yngve Rosenblad kirjeldas valdkondi, kuhu prognoosi järgi töökohti lisandub ja kus neid vähemaks jääb.

„Üldiselt liigutakse kõrgtehnoloogilisema tööstuse suunas ja samas ka teenusmajanduse ja teadmismahukamate teenuste suunas,” selgitas Rosenblad, kuid möönis, et kui pidada silmas üsna nõrku majanduskasvu väljavaateid nii Eestis kui kogu Euroopas, jääb Kutsekoda oma prognoosis suhteliselt konservatiivseks. Väga kiireid ja murrangulisi muutusi ei ole siin alust ette näha ning töökohtade arengut mõjutab väga palju demograafia. Kuna meil on tegemist vanemaealiste ühiskonnaga ning lapsi ja noori jääb vähemaks, peab sellele olukorrale reageerima ka tööturg.

Rosenbladi sõnul on suuremate kasvavate harude hulgas kindlasti IKT – nii tarkvaraarendus kui ka infotehnoloogia sektor. Vaja on heade tehnoloogia- sh IKT-teadmistega inimesi kõikidesse sektoritesse, mitte ainult IT-firmadesse. Kuna üha kasvab vanemaealiste arv, on selge, et kasvab tööhõive ka tervishoiu ja sotsiaalteenuste valdkonnas. Kasvavaks haruks on ka puidutööstus, samamoodi kutse-, teadus- ja tehnikaalane tegevus, mille alla kuuluvad nt inseneri- ja arhitektibürood, teadus- ja arendustegevus, disain, erinevad konsultatsioonid jne.

Töötajate arv kahaneb jaekaubanduses, avalikus halduses ja riigikaitses, ehituses, mootorsõidukite hoolduse ja remondiga seotud ametikohtadel ning seoses õpilaste arvu vähenemise ja tehnoloogia arenguga ka hariduses. Samas kompenseerib töökohtade vähenemist hariduse valdkonnas mõnevõrra vajadus elukestva õppe ja täiskasvanute täiendõppe järele.

„Kui vaadata, kuidas ametite struktuur üldiselt muutub, võib öelda, et tulevikus on meil mõnevõrra rohkem vaja tippspetsialiste, keskastme spetsialiste, samal ajal kui tehnoloogia arengu ja automatiseerimise tõttu jääb vähemaks lihttöid, lihtsaid kontoritöid, mõnevõrra ka oskustööd, mis avaldab mõju ka uue tööjõu nõutavale haridustasemele,” kirjeldas Rosenblad. Samas on tema sõnul majandusstruktuur praegu selline, et on ka mõnevõrra kutseharidust eeldavaid töökohti ja just seal on töötamas vanemaealiseid, kellest suur hulk lähema kümne aasta jooksul pensionile läheb. Sellest tingituna on endiselt suur vajadus kutseharidusega inimeste järele. Hinnanguliselt võiks kutseharidusega olla kolmandik järgneva aastakümne jooksul tööturule sisenejaist.

Kõrgharidusega töötajaid peaks tulevikus olema umbkaudu 40%, kusjuures rõhk peaks siin kindlasti olema magistritasemel. Tööandjate sõnul paljudel töökohtadel bakalaureusetasemest ei piisa, seda eriti tehnilistel erialadel. Väga hinnatud on tööandjate sõnul rakenduskõrgharidus, mille osakaal võiks veelgi suureneda.