Autor: Helen Roots • 20. aprill 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Õppejõud ning Mobi Solutionsi ja Pocopay kaasasutaja Linnar Viik on nõustanud hulka suuremaid organisatsioone innovatsiooni juhtimises ja tänasel PARE personalijuhtimise aastakonverentsil jagas ta oma tulevikumõtteid ka personalitöötajatega.

Linnar julgustab kuulajaid robotite suhtes avatumad olema ja leiab, et tegelikult pole tarvis peljata, et masinad inimeste töö ära võtavad. „Ka õmblusmasin oli omal ajal ju nn lihtne robot (determineeritud tingimustes), aga ta ei võtnud õmblejal tööd ära, vaid teeb tema töö lihtsamaks. Hiljem tulid juba n-ö ümbrustajuga seadmed – robottolmuimejad, parkimisandurid jne, mis jällegi on inimeste elu mugavamaks teinud. Järgmine põlvkond tehisintellektiga roboteid teeb või teab midagi enamat, ka seda, mida meie veel ei tea. Edasi tuleb juba nanotehnoloogia, nt nanorobot, mis puhastab meie umbeläinud veresooni. Uusim robotitüüp on parv – nt droonkaamerad või autorallil, mis annavad sündmusest otsepilti, lendavad end ise laadima ja suhtlevad omavahel, et kogu aeg oleks tagatud ülekanne, lepivad kokku, kes on järgmisena missugusel rajalõigul, kellel on aku rohkem laetud jne – nad on juba praegu suutelised seda ise paremini korraldama kui inimene, kes seda protsessi juhiks. Need masinad seatakse töövalmis ja antakse start ning siis enam inimest ligi ei lasta, sest ainus, mis võiks selle süsteemi mokka keerata, on inimene, kes protsessi sekkub.”

Viik möönab, et töökohti kaob ära küll ja see juhtub tõenäoliselt palju kiiremini, kui me oskame endale ette kujutada. Esimeses järjekorras peaksid kaduma n-ö tuimad tööd, nt kassiiritöö, kus inimene peab päevast päeva töötama mitteinimväärses keskkonnas, liigutama tundide viisi kaupu kassalindil vasakult paremale ribakoodilugeja kohale. Viik loodab siiralt, et tulevikus nimetatakse see töö inimõiguste vastaseks ja keelatakse sääraseid töökohti juurde luua.

Hoolimata kaasaja lapsevanemate peavangutustest tuleb Viigi arvates endale tunnistada, et ka digitaalne suhtlus ON pärissuhtlus! „Isegi armastust avaldatakse uues põlvkonnas sõnumi teel!” kirjeldab ta olukorda, kui uue põlvkonna inimene rääkis talle, et oli pärast jalutuskäiku saanud armastusavaldusega SMS-i. „Ja see on parim tunne, kui saad pärast jalutuskäiku SMS-i kaudu teada, et sind armastatakse vastu. Sõnumi taga on päris tunded ja päris tähendus!”

Viigi sõnul kardavad oma tuleviku pärast ka arstid, kuid ta leiab, et seegi hirm on mõneti alusetu: „Masinad teevad ka arsti elu kergemaks samamoodi nagu õmblusmasin, kuid ei võta tema tööd ära, arstid siiski assisteerivad ja juhivad neid, annavad nõu ja käsklusi. Juurde tuleb ju hulgaliselt uusi seadmeid, mis suudavad anda palju paremini diagnoosi, palju kiiremini ja ükskõik missuguses keskkonnas.”

Meil on juba olemas töökohti, kus masinad teevad ära füüsilise töö, inimese ülesanne on aga teda seadistada, juhendada ja käsklusi anda. Näitena võib siin tuua nt Amazoni inimestevaba laokeskkonna, kus tellimuse kokkupanek on puhtalt robotite teha. Viigi arvates on üsna tõenäoline, et paki tellija on teine inimene, kes seda pakki üldse puudutab (esimene on ehk Omniva töötaja).

Esmaspäev on kontoritöö päev, toimuvad koosolekud ja töötajatele antakse ÜLESANNE. Siis läheb tiim esmaspäeva õhtul maale, pannakse arvutid mõnes turismitalus ümber laua ja hakatakse tööle. Vahepeal käiakse saunas ja ujumas ja tehakse jälle tööd edasi. Ja nende produktiivsus on 20 korda suurem! Noored tahavad maale tööle minna, saada eemale konditsioneeritud kontorist, värske õhu kätte!

Vastupidise näitena (otsustajaks on masin) kirjeldab Viik värvikalt oma elu kõige hirmsamat viit minutit, mille järel oli ta üleni higine. See oli juhtunud San Franciscos Tesla laborit külastades, kui pakuti võimalust teha väike tiir isesõitva Tesla mudeliga. Auto valis ise teekonna, peatus enne ristmikku, reastus ümber ja ka parkis end ise, kuid eriti ekstreemne oli sõita, kui reas olid järjestikku neli isesõitvat autot, millel vahet umbes 50–60 sentimeetrit. Praegu on inimesel veel üsna harjumatu mõelda, et autod suhtlevad omavahel, annavad üksteisele märku edasistest manöövritest ja halbadest teeoludest jne. Linnar kirjeldab, kuidas leidis hiljem oma mõlema kintsu pealt viis sinist plekki – tahtmine rool enda kätte haarata oli olnud kohutav.

„Tulevikus me hakkame töötama koos tehisintellektide ja robotitega kõigis organisatsioonides, ühise eesmärgi nimel. Me hakkame neid nimepidi kutsuma, me hakkame neist anekdoote rääkima, nad on täieõiguslikud kollektiivi liikmed, meil tekivad nendega suhted. Juba kümne aasta pärast on kindlasti personalijuhi tööl oluline roll siduda kokku tehnoloogiline ja inimkapital, tehnoloogia ja inimeste teadmised, ja alustada võiks sellega juba praegu. Leidke endale üks sõber robot!”