Miks faktid inimeste uskumusi ei muuda?

Miks siis on nii, et faktidega on uskumusi kole raske kui mitte võimatu muuta? Miks me oleme nii irratsionaalsed ja keeldume fakte uskumast, ehkki sõnades peame ennast hirmus mõistlikuks ja ratsionaalseks? Ja miks tundub juhtide igavene igatsus panna kõik ühtmoodi mõtlema vaid illusiooni ja soovmõtlemisena, millest oleks ehk mõistlik loobuda? Mõni põhjus New Yorkeri artiklist ja teadlastelt allpool (muidugi, kui sa neid ikka usud).

Kinnituskalduvus

Alustuseks tõenäoliselt juba üsna tuntud nähtus kinnituskalduvus (i k conformation bias). See on meie kõigi kalduvus näha ja leida meid ümbritsevast märke peamiselt selle kohta, et meie uskumus peab paika, ning eirata neid märke, mis seda ümber lükkavad. Kui mul on uskumus, et uue metsaseaduse järgi raiutakse Eesti lagedaks, siis teel Tartust Tallinna (või kust iganes kuhu iganes Eestis) näeb ja registreerib mu silm tee ääres vaid lageraie lanke. Sama jutt käib Rail Balticu, tselluloositehase või mis tahes muu ühiskonna n-ö suure teema kohta. Ent käib ka palju väiksemate nähtuste kohta. Kui me usume, et mõni inimene on laisk, loll ja lohakas, siis me peamiselt selle kohta märke näemegi. Kui oleme millegipärast veendunud, et uus töökorraldus pole hea mõte, siis näeme seal kohe – juba enne kui see rakendub – mustmiljonit viga ja ohtu. Sest see on osaliselt seotud ka järgmise tajuveaga.

Asümmeetria enda ja teiste arvamustes

Me nimelt oskame suurepäraselt välja tuua vigu teiste ettepanekutes, arvamustes, plaanides, ent oleme kaunis tagasihoidlikud tegema sama enda väljapakutuga. Kusjuures, nagu öeldud, tegu on sageli tajuveaga, mitte isegi tahtliku tegevusega. Kohtan seda ka meeskonna-coaching’utel. Harjutuses nimega „Karusell” käivad meeskonna liikmed väikeste gruppidena genereerimas ja selekteerimas ideid: mida peaks parandama, mida tekitama, mida hoidma, mida lõpetama, ning siis valivad väiksemad grupid välja 1-2 teemat, millega võiks edasi minna. Ning pea 80-90% juhtudest valitakse oma ideed. Mitte et teiste omad kehvad oleks, aga … Ehk siis, kui oleme juba midagi välja pakkunud, on meil kaunis raske sellest loobuda. Sest me lihtsalt oleme „värvipimedad” oma pakutu vigade suhtes.

Usume end teadvat rohkem kui tegelikult teame

Kolmas tore tajuviga on meie veendumus, et teame asjadest ja inimestest rohkem, kui me tegelikult ja objektiivselt teame. Meil on olemas inimese kohta (eel)arvamus juba 30 sekundit pärast kohtumist ja arvame ennast teadvat sisuliselt pea kõike tema elust, tema iseloomust, tööeetikast jne. Sama kehtib ka nähtuste ja asjade kohta. USAs Yale’i ülikoolis paluti üliõpilastel hinnata oma arusaamist meid ümbritsevatest igapäevaasjadest, sh tualetipottidest, ning lasti neil ka kirjeldada detailselt, kuidas need asjad töötavad. Kui enda arusaamist asjast hinnati kõrgelt, siis kirjeldustega jäädi aga hätta.

Yale’i teadlased põhjendavad seda nähtust kui usku teiste inimeste arvamustesse ja tegemistesse ehk keegi on selle poti ju teinud nii, et mul oleks lihtne sellega toimetada. Seega – see peakski lihtne olema! Me niisiis ei suuda eristada seda, millest me ise päriselt aru saame, ja seda, mis on pärit teistelt inimestelt. Me arvame end aru saavat hulga enamast, kui see päriselt tõene on. Ja seda tänu sellele, et on veel teisi inimesi, kes tunduvad asjast aru saavat. Seega, tugevad emotsioonid ja uskumused teemade suhtes ei pärine reeglina sügavamast teemast arusaamisest, vaid on päris tugevasti mõjutatud sellest, kas meil on kaasuskujaid. Ning loomulikult ühine vaenlane (valitsus, peaminister, juht, tööandja) liidab ja pimestab meid veelgi.