9. november 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

17. oktoobril Rakvere lihatööstuses streigiga alanud töötüli ähvardab laieneda ka ettevõtte teistesse üksustesse – Talleggi 120 töötajat on samuti teinud HKScani juhatusele pöördumise nõudega palgasüsteem üle vaadata. Töötüli peamine põhjus on töötajate stagneerunud palk, osal tapamaja töötajatest tõsteti viimati palka üle kümne aasta tagasi. HKScani juhtkond ei ole näidanud soovi töötajate nõudmistele vastu tulla ja need on asunud ametiühinguid moodustama.

Äripäev leiab, et tark tööandja õpib teiste vigadest, ei võta töötajatega suheldes liialt jäika joont ega soodusta sel viisil ametiühingute tugevnemist. Läbi on saanud see aeg, kus tööturul oli võimalik ellu jääda suhtumisega „terroristidega läbi ei räägita” ja „ukse taga järjekord ootab”.

Eesti majanduse peamine probleem on tööandjate keskliidu juhi Toomas Tamsari sõnul jätkuvalt oskustööjõu puudus. Kvalifitseeritud oskustöölisi otsivad tööandjad tikutulega taga ja isegi lihttöö peale ei ole kohusetundlikku töötajat sugugi kerge leida. Sellest on üha rohkem hakanud aru saama ka töötajad ise. Nad tajuvad oma väärtust ja küsivad julgemalt oma töö eest väärilist tasu.

Halvim, mida tööandja palgaläbirääkimistel saab teha, on sisulistest läbirääkimistest keeldumine. See on vesi ametiühingute veskile. Läbi rääkida tuleb lõpuks ikka, ent kui töötajad organiseeruvad ametiühingutesse, on läbirääkimiste laua taga üks osaline lisaks ja tulemused tihti tööandja jaoks oluliselt kehvemad, kui need oleksid olnud paindlikuma suhtumise korral. Rääkimata mainekahjust, mis sellise avaliku töötüli korral ettevõttele tekib.

Tööandja suhtumine on määrav

Kui ettevõttesse on korra juba ametiühing tekkinud, ei kao see sealt niipea ja jääb tööandja üheks partneriks pikaks ajaks. Mismoodi ametiühingutega vägikaikavedamine avalikkuse jaoks välja näeb, võib vaadelda Nordea inetuks kiskunud sisetüli näitel. Nutikas ettevõtja õpib teiste vigadest ega astu sama reha otsa, kus naabrimees nina veriseks sai.

Korraliku töö eest tuleb maksta korralikku palka. Olukord, kus inimene teeb küll tublilt tööd, aga tasu võimaldab üksnes vireleda, ei saa olla jätkusuutlik. Palgavaesus ei ole tänases Eestis enam aktsepteeritav.

Jah, Eestis on röövellikult kõrged tööjõumaksud, mis muu hulgas võimaldavad avalikul sektoril ka palgatingimuste poolest töötajate pärast edukalt erasektoriga võistelda, kuid see ei saa olla õigustuseks olukorrale, kus töötajate palkasid ei ole kümne aasta jooksul üle vaadatud. Eelkõige väljendab see tööandja suhtumist oma töötajatesse. Isegi kui palgatõus ei ole päris selline, nagu sooviks, kuid töötaja tajub, et tööandja tema tingimuste parandamise nimel pingutab ja temast hoolib, ei kiirusta ta töökohta vahetama või ametiühinguid moodustama. Nagu ütles õpetaja Laur Tootsile: „Kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool, aga tee ise.”

Tegelikult kinnitab ka ametiühingute keskliidu juht Peep Peterson hiljuti Äripäevas avaldatud arvamusloos, et jättes mitu aastat järjest palgad tõstmata, kogutakse riski, et kumuleerunud mahajäämus tuleb tasa teha kiirkorras ja ettevõtte jaoks kõige ebasobivamal hetkel.

Ja kui ikka tõesti üldse ei ole võimalik tõsta kümne aasta jooksul ettevõttesse panustanud töötaja töötasu, siis on põhjust üle vaadata tööprotsesside efektiivsus. Selline ettevõte ei saa olla turul konkurentsivõimeline.

* Artikkel on ilmunud Äripäevas.