Eesti Supervisiooni ja Coachingu Ühingu 20. tegevusaastal on põhjust rääkida professionaalsest supervisioonist ja arutleda supervisiooni rolli üle muutuvas ühiskonnas.

- Supervisor with workers examining blueprints at table in industry
- Foto: Scanpix/Panthermedia
Supervisiooni on ennekõike seostatud selliste elukutsetega nagu haridus, õpetamine, teraapia, sotsiaaltöö, nõustamine ja juhtimine. Supervisiooni peamiseks kasuteguriks peetakse võimalust parandada suhtemustreid ja tegevusstrateegiaid, mis toetavad erialast arengut. Reflekteerimisoskus toetab õppimise ja kogemuse kaudu omandatud teadmiste integreerimist. Selle tegevuse kaudu tekivad uued kontseptsioonid ja lahendused, mis võimaldavad kohaneda kiiresti uuenevates olukordades. Supervisiooni võib ka defineerida kui tegevust, mis võimaldab uudsete vaatenurkade ja valikute abil mõtestada lahti pimealasid, peidetud tähendusi ja varjus olevaid võimalusi. Selles mõttes ei ole supervisioon üksnes refleksiivsuse tööriist: superviisor ei õpeta õpetajaid õpetama, juhte juhtima, nõustajaid nõustama. Supervisiooni eesmärk on uudsete lähenemiste ja tasandite integreerimine olemasolevasse suhtevõrgustikku, refleksioon aga võimaldab laiendada olemasolevate võimaluste ja pädevuse ulatust.
Seotud lood
„Kui tööaega registreeritakse seadmete abil, siis kaob ära üks inimlik faktor – soov aega omakasu eesmärgil painutada,” selgitab kassa-, läbipääsu-, töö- ja tööajaarvestuse süsteemide arendaja Ektaco konsultant Marko Kizant. „Kui inimene teab, et iga minut fikseeritakse, kaob tal motivatsioon süsteemiga mängida. See tekitab distsipliini, sest kõik teavad, et töötatakse samadel alustel.”