Autor: Personaliuudised.ee • 18. märts 2019

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

1. Tööministri ametikoha loomine

Eesti elanikkond vananeb, iive on negatiivne ja tööjõud on üks põletavamaid teemasid ühiskonnas. Isegi kui kõik Soome kolinud eestlased naaseks kodumaale, jääks töökäsi ikka väheks. Kuna inimeste puudus on pikas vaates Eesti ühiskonna suurim valupunkt, tasuks kaaluda tööministri ametikoha loomist. Juba olemasoleva tervise- ja tööministri vastutusala hõlmab kahte erinevat suurt valdkonda ega võimalda keskenduda piisavalt mõlemale teemale.

2. Uue töölepingu seaduse kirjutamine

Töölepingu seadus ei vaja pisimuudatusi, vaid täiesti uut sisu ja vormi. Peamine murekoht on kaks olemuslikult vale eeldust. Esiteks eeldab seadus, et töötaja on ullike kilplane ja tööandja ahne jõmm. Enamik töötajaid ja tööandjaid on siiski mõtlevad ja mõistlikud inimesed, kes tahavad omavahel kokku leppida töösuhetes, mida kilplase ja jõmmi jaoks loodud raamistik ei võimalda. Teiseks on seadus üles ehitatud manufaktuuriaegse tootmisettevõtte loogika kohaselt, aga kolmveerand SKP-st tuleb teenusmajandussektorist. Enamik töösuhteid on praeguse seaduse mõistes erandid, aga peaks olema vastupidi. Uus seadus peab aktsepteerima uusi töövorme, võimaldama selgelt siduda töösuhte tähtaja töö valmimise või tellimuse lõpuga, lubama leppida kokku paindlikus iganädalases töötundide arvus ja katseaja tingimustes.

3. Absurdimaigulise erisoodustusmaksu kaotamine

Mõnes Eesti piirkonnas on tööpuudus ja riik maksab töötutele toetust, samas on mujal aga tõsine tööjõupuudus. Inimeste tööle toomine ja töökoha lähedal majutamine on maksustamisel võrdsustatud palgaga ehk tööandja maksab nii transpordi kui ka majutuse eest peaaegu topelt. Bussisõit tööle ei ole ju palk, preemia ega boonus. Tööandja maksab praegu topelt ka siis, kui soovib pakkuda töötajatele teed, kohvi ja puuvilju või kinkida töötaja lapsele jõuluks kommipakki. Sellisest absurdsest ettevõtlust ja töötamise mobiilsust pärssivast maksustamispraktikast võiks loobuda.

4. Haridussüsteemi ajakohastamine

Kui tahame, et tänapäeva lapsed ja noored oleksid tulevikus edukad, tuleb haridussüsteemis rohkem rõhku panna loovusele, paindlikkusele ja õpimotivatsioonile. Infotehnoloogia areng ja robotid hakkavad tulevikus asendama hulka rutiinseid tööülesandeid ja see muudab inimeste töö iseloomu. Konkurentsis ei püsi see, kellel on info, oskused ja teadmised, vaid see, kes on paindlik ja kiire õppija. Ametite elutsükkel muutub lühemaks ja juba kümne aasta pärast on palju ametikohti, mida keegi ei oska praegu veel ette näha. Tunnustame koolijuhte ja õpetajaid, kes traditsioonilise hariduse kõrval lapsi muutuva maailma jaoks ette valmistavad, aga haridussüsteem võiks tervikuna neile järele tulla, et anda kõigile võrdsemad võimalused, et tulevikus tööturul edukas olla.

5. Tasuta eesti keele õpe

Ida-Virumaal on tööjõu leidmise potentsiaal suurem, aga vähene keeleoskus on põhjus, miks tehakse valdavalt väiksepalgalist ja vähest lisaväärtust pakkuvat tööd. On positiivne, et mõeldakse sellele, kuidas saaksid praegused lapsed kooli lõpuks kätte hea eesti keele oskuse, aga ajutist lahendust pakuks ka tõhusam keeleõpe neile, kes on juba kõik koolid lõpetanud, kuid ei valda isegi minimaalsel tasemel riigikeelt. Mitte-eestlaste nutikam lõimimine on võti nii mõnegi probleemi lahendamisel, aga see eeldab, et riik võimaldab organiseeritud ja heal tasemel keeleõpet. Keeleõppe küsimus on aktuaalne ka Tallinnas.

6. Võõrtööjõud kvoodivabaks

Eestis on puudus nii kvalifitseeritud inimestest kui ka lihttöötajatest. Olukorras, kus igal aastal jääb ligi 10 000 tööealist inimest vähemaks, peaks rääkima sisserände maksimumkvoodi asemel miinimumkvoodist. Praegune kvoodipoliitika kahjustab Eesti konkurentsivõimet ning takistab ettevõtluse ja ühiskonna arengut. Kvootide vabakslaskmine ei too kaasa massiimmigratsiooni, sest võimaldab tuua ettevõtetel Eestisse üksnes inimesi, kellele on tagatud kindel töökoht ja sissetulek ning kes lähevad töö lõppedes kodumaale tagasi. Kui kvootidest loobumine tundub liiga radikaalne, tuleb üle vaadata kvoodi ülempiir ja lisakriteeriumid, näiteks kärpida valdkonnapõhiseid piiranguid ja palganõuet ning tagada lihtsam elamisloa pikendamine neile, kellega soovib tööandja töösuhet jätkata.

7. JOKK-skeemi likvideerimine võõrtööjõu sissetoomisel

Kuna tööjõu sissetoomise kvooti hoitakse kunstlikult madalal, on jõudsalt kasvanud kvootidest kõrvalehiiliv poolseaduslik võõrtööjõu äri. Idaeurooplastest hangeldajad toovad Eestisse inimesi, kelle puhul pole teada, kes nad on ja kus nad täpselt töötavad ning maksuraha laekub (kui laekub) mõne teise riigi kassasse. Petuskeemide vähendamine on kasulik nii riigile kui ka ausatele ettevõtjatele. JOKK-skeemi on lihtne taltsutada kolme meetmega. Esmalt peab lasuma vastutus võõrtööjõu eest välisriigi vahendaja asemel Eesti tellijal, sest praegu ei vastuta kohalikud suurettevõtted nende juures poollegaalselt töötavate võõrtööliste eest üldse. Soomes on sarnane toimiv ja kopeeritav lahendus juba olemas. Teiseks peaks olema tööjõurendiettevõtted sertifitseeritud ja tagatud koondamisreserviga. Kolmandaks võiks kvoodipoliitika ka tervikuna üle vaadata.

8. Pensionäridele uus võimalus

Võõrtööjõud pole kaugeltki ainus tööjõukriisi leevendamise meede. Eestis on tuhandeid pensionäre, kes tahaks ja suudaks tööd teha, kui neid väärtustataks, neile paindlikke töövorme võimaldataks ja neid maksudega ei karistataks. Praegu toetatakse ettevõtjaid, kes palkavad pikaajalisi töötuid, aga sarnased tööriistad võiks kasutusele võtta ka vanemaealiste inimeste värbamisel. Lisaks peab maksusüsteem olema pensionärile lihtne ja selge, et ta ei loobuks töötegemisest pelgalt kevadise tulumaksu juurdemaksmise hirmus.

9. Ametnike armee vähendamine

Pikalt kestnud majanduskasv on soosinud riigipalgaliste inimeste arvu kasvu. Tugevat ametnikkonda on Eestile vaja, aga lihvimisruumi on nii mõneski sektoris küllaga ja mitmeid rolle suudaks täita riigi asemel erasektor, eeldusel et tingimused on ette kokku lepitud. Samuti ei peaks paksude kardinate taga valima riigiasutuste nõukogude liikmeid ja tippjuhtkonda. Tippametnike ja ka riigiettevõtete nõukogudesse värbamise puhul on elementaarne nii avalik konkurss kui ka professionaalne hindamiskomisjon.