5 soovitust edukaks keeleõppeks

Selleks et keeleõppimine oleks tõhus ega tekitaks negatiivseid emotsioone, tasub uurida ja testida erinevaid õpistiile ning leida just endale sobiv. Jättes selle tegemata, hakkame küll suure hurraaga keelt õppima, aga saame peagi kõrvetada. Oluline on mõista, et rakutasandil oleme kõik väga sarnased, aga põhimootorid, mis meid tööle panevad on erinevad.

Juhtusin kord prantsuse keele loengutesse, kus esimese asjana palus õppejõud meil ennast tutvustada, andmata selleks vajalikke vahendeid. Sealt edasi liikusime juba lugemise juurde ja kordasime kõva häälega numbreid, tehes seda kõike ilma, et meid oleks kuidagigi juhendatud. Mõni tegi laia naeratusega kaasa, mina ei läinud aga kunagi enam loengusse tagasi.

Negatiivne emotsioon, mille tollest loengust sain, on saatnud mind terve järgneva elu. Ojametsa sõnul ongi just positiivne foon see, mis aitab kõige uue omandamisele kaasa. Paljud ei hakka sellepärast isegi proovima, kuna mäletavad liiga eredalt, kui halvasti keeleõpe näiteks keskkoolis välja kukkus. Tuleks aga olla avatum, eriti just moodsate lahenduste ja meetodite suhtes. Kui leiad endale sobiva õpistiili, on positiivsed eduelamused tagatud ja sa ei kuku enam kunagi sadulast maha.

Kas oled hakanud suure hurraaga midagi uut õppima, aga õppematerjalide mahuga tutvudes on motivatsioon hüppeliselt vähenenud? Inimene, kes teeb algust keeleõppega, saab esimese negatiivse kogemuse juba sõnaraamatut soetades. Väiksemates sõnaraamatutes on umbes 40 000 sõna. Alustades sõnaraamatu abil õppimist, adume liiga hästi, kui palju sõnu on ühes keeles. See tekitab üsna kiiresti frustratsiooni, sest aju saab märguande, et ta peab hakkama pingutama. Keha on aga oma olemuselt laisk ja proovib põletada ressursse võimalikult optimaalselt. Me ei taha teada, et miski on raske. Vahel on kergem end motiveerida, kui me ei näe tervikpilti. Selleks et hakata rääkima, pole meil vaja nii palju sõnu, kui on ühes sõnaraamatus. Tegelikult kasutame iga päev tunduvalt vähem sõnu, kui arvame.

Traditsioonilise keeleõppe puhul on õpitavate teemade ja sõnade järjekord üles ehitatud loogiliselt küll teoorias, praktikas aga täiesti ebaloogiliselt. Tihtilugu pole ka keeleõpikute infomaht realistlik. Mäletan eredalt, kuidas kuuenda klassi esimestes vene keele tundides tuli õppida sõnu nagu dostoprimetšatelnost (vaatamisväärsus). Mida aeg edasi, seda keerukamad olid teemad. Ema hoidis kodus peast kinni ja imestas, miks peaks võõrkeeles esimesi samme tegev laps õppima sõnu, mida tema kui vene keele valdaja pole kunagi isegi kuulnud. Tulemuseks oli see, et kooli lõpetades oskasin end vaevu vene keeles tutvustada. Kuus aastat vene keele õpet oli olnud maha visatud aeg.

Ojametsa sõnul on mõistlik õppida fraase ja sõnu nende kasutamise sagedust silmas pidades. Suhtlustasandil kasutavad inimesed iga päev vaid umbes 4000 sõna. Väiksem arv õiges järjekorras selgeks õpitud sõnu on kokkuvõttes efektiivsem kui tarkus, mis üle ajab.

Selleks et ajul tekiks ühendus, on vaja kordusi. See on teaduslikult tõestatud fakt. Sellepärast soovitab Ojamets õpitut pidevalt kinnistada. Ära õpi nädalas korra tund või kaks, leia iga päev 15 minutit, mida kasutad oma valitud keele õppimiseks. Tee pisikesi samme oma eesmärgi suunas, sest hüpates võidki jääda edasi-tagasi pendeldama. Nii ei tule eesmärk kunagi lähemale.