Esimesed mõrad pinges tööturul

Lõppeval nädalal avaldas statistikaamet tööjõu-uuringu andmed selle aasta II kvartali kohta. Neist nähtub, et vähemalt aprillist juunini püsis olukord tööturul veel kindel. Kõigist 15–74-aastastest inimestest oli selles ajavahemikus tööga hõivatud 68,1%. Töötuse määr piirdus samal ajal 5,1%-ga. Tegelikult võib tõdeda, et Eesti tööturg on juba kaks aastat toiminud sisuliselt täistööhõive juures. Kuigi kvartalist kvartalisse kipuvad valimipõhise tööjõu-uuringu täpsed numbrid veidi kõikuma, siis on keskeltläbi 5% töötuse ja 68% tööhõivemäär püsinud juba 2017. aasta teisest poolest.

Seejuures on tähelepanuväärne, et ka eelmise aasta 4% majanduskasv ei suutnud neid numbreid enam parandada. Et vähemalt tööhõive poolest oleme jõudnud laele lähedale, kinnitab ka see, et sama kõrge tööhõivemäärani küündivad kogu Euroopa Liidus vaid kaks riiki – Rootsi ja Holland. EL-i 28 riigi keskmine näitaja on viimastel kvartalitel jõudnud samuti tipptasemeni, kuid see piirdub kõigest 60%-ga. Eestist madalama töötuse määraga riike jagub palju rohkem. Selle nähtuse põhjuseid tasub otsida keskkonnast. Paratamatult mõjutavad inimeste töötu staatust riigis pakutavad tööturumeetmed ja sotsiaalhüvitised, mis Eesti puhul ei luba meil ilmselt kunagi madalaima töötusega riigiks muutuda.

Siiski ei ole olukord tööturul enam nii pilvitu kui varem. Töötukassa andmed registreeritud töötuse kohta näitavad suvekuudel mullusega võrreldes märkimisväärset töötuse kasvu. Juunis ja juulis oli töötuna arvel 1000 inimest rohkem kui samal ajal eelmisel aastal. Seejuures oli uute töötute lisandumine olemasolevate ridadesse kiireim alates 2012. aastast. Suurenevate numbrite põhjused on läbi käinud ka ajakirjandusest – koondamised energiasektoris ja töötlevas tööstuses. Energeetikasektori suurema koondamislaine hoiab ära riigi äsjane hädalahendus jätta varustuskindluse tagamise ettekäändel osa Narva elektrijaamade energiaplokkidest töösse. Pikemas vaates ei ole aga kuskilt näha põlevkivist toodetava elektri hinna konkurentsivõimeliseks muutumist, mistõttu on tegemist vaid vältimatu edasilükkamisega.

Töötlevas tööstuses on viimased suuremad koondamised toimunud rõivatööstuses, mille ärimudel ei jõua palgakasvuga sammu pidada. Tegelikult on ohus olevaid töökohti muidugi ka teistes harudes. Võrreldes siinse tööstuse tootlikkust teiste riikidega, leiab küllaga ettevõtteid, kelle tööprotsessid on liiga töömahukad ja ei suuda vääramatult 1500 eurole ligineva keskmise brutopalga tingimustes kuidagi toimida.

Neil põhjustel on lähitulevikus oodata pigem töötuse kasvu, kui edasist langust. Samas jääb koondamiste negatiivne mõju ikkagi piiratuks. Esimeses kvartalis oli täitmata endiselt üle 11 000 ametikoha, sh neist ligi 1500 töötlevas tööstuses. Seejuures pole ettevõtete arv, kes kurdavad selle üle, et just tööjõupuudus piirab nende äri kasvu, kuigivõrd vähenenud.

Suures plaanis on Eestis krooniline probleem tööjõu-, mitte tööpuudus. Eesti tööealine rahvastik vananeb kiiresti. Värske rahvastikuprognoosi põhjal kahaneb juba järgmise kolme aasta jooksul 25–64-aastaste ehk parimas tööeas olevate inimeste arv 15 000 võrra. Viie aasta pärast on see number juba 27 000. Lisaks on Eestit ees ootamas struktuursed muutused, kus tööstussektori töökohtade arv väheneb ja teenindussektori oma kasvab. Kuigi ka teeninduses on automatiseerimine aina olulisem, vajab sektor siiski juba olemuselt suuremat arvu inimtöötunde. Küll ei pea tööjõupuudus majanduse jaoks alati halb olema – piiratud ressurss sunnib seda nutikamalt kasutama.