Autor: Tiina Lang • 7. august 2020

Väga mõnus on, kui ei pea varahommikul tööle tormama, ja võid tööpäeva alustada rahulikult, oma tempos ja rütmis. Esialgu naudid seda südamest, ent aja möödudes hakkad tundma puudust kindlast tööpäeva algusest ja lõpust, kolleegidest ning kuuluvustundest. Tekib soov elada nädalas osa tööajast määratletud rütmis, et igapäevaelul oleks raam nagu mis tahes tehnikas kunstiteosel. See distsiplineerib ja sunnib looma päevakava. Kellel ei olnud enne koroonaaega võimalust kodus töötada, tundus see roosamannaliku võimalusena.