Autor: Kristel Maran • 17. november 2020

Vanemuise juht Kristiina Alliksaar: iga töötaja annab iga päev oma panuse teatriime sünniks

Kui Vanemuise teatri juhi Kristiina Alliksaarega räägime, on tal seljataga väsitavad tööpäevad. Ta on pidanud suure osa tööst ümber korraldama. Vanemuise tantsutrupp on eneseisolatsioonis ja mitmed etendused jäävad ära. See ongi uus reaalsus, hakkama tuleb saada igas olukorras.

Vanemuise teatri juht Kristiina Alliksaar

Vanemuise teatri juhi kohal on Kristiina olnud mõned kuud veidi üle aasta. Suure osa sellest ajast on tal tulnud tegutseda keerulistes oludes. Kriisiaeg ei ole ju läbi, see kestab, ja teatud mõttes võimendub. Kristiina ütleb, et kevadel ei olnud otsuseid raske teha. „Polnud muud varianti, sest polnud selge, mille vastu võitleme. Tuli korraks aeg täitsa maha võtta ja aru saada, millega me üldse võitleme. Kevadised otsused olid õnnestunud, ka nüüd tagantjärele hinnates. Kõik tegid valikuid tolle hetke parima teadmise juures.“

Nüüd, sügisel, võetakse samm-sammult. Kristiinat on palju aidanud sõbralt kuuldud tsitaat „hüppame üle ühest kraavist korraga“ ja tõdeb, et „kui tuleb järgmine kraav, siis hüppame üle selle. Kohapeal niisama hüpata ei ole ju mõtet.“

Juhi keeruline argipäev

Vanemuise maja on suur ja seda täiesti lukku panna on keeruline. „Olen palunud, et inimesed püüaksid praegusel ajal võimalusel suhtlusringi väiksena hoida, aga elu ei saa elamata jääda. Osal inimestel on lisaks teine töökoht, kus on teine kollektiiv. Oli oodata, et viirus meile ühel hetkel jõuab.“

Teatris on november ja kevadkuud kõige töörohkemad, etendusi on palju. Pinge on suur ja praegused olud lisavad sellele veelgi juurde. Lõputu ebakindlus võimendub ja mõjutab kõiki, ka juhti. Kristiina leiab, et ka uues reaalsuses on inimeste ootused ikkagi samad. „Mingid põhimõtted kehtivad alati. Kohtle teisi nii, nagu soovid, et sind koheldaks – see inimlikkus peab alles jääma. Võimalikult palju tuleb suhelda, et mõista, milline meeleolu majas on, millisest infost tuntakse puudust ja mille suhtes tuntakse ebakindlust.“

Kristiina hakkas kevadel kirjutama majasisesesse iganädalasesse infokirja lühikest juhi kolumni ja teeb seda siiani. Tänu sellele on ta pidanud iga nädal läbi mõtlema, kus ollakse praegu ja mis on tema sõnum töötajatele. Sõnum võib öelda ka lihtsalt, et minge imeilusat sügisilma nautima ja püüdke vähem muretseda. Vastuseks oma kahtlusele, et võib-olla ei pea juht igal nädalal esiplaanil olema, sai ta kinnitust kolleegide tagasisidest, et tänu juhi lühikolumnile infokirjas on inimestel kindlam tunne.

Tema soovitus personalivaldkonna inimestele on aidata juhtidel tunnetada organisatsiooni meelsust ja viidata juhile, millisest toest või informatsioonist puudust tuntakse. Tuleb märgata ja ennetada hetki, kus inimesed on mures. Personalivaldkonna spetsialistid peaks toetama juhti ideede ja võimekusega, kuidas tekitada meie-tunnet. Inimesed peavad tajuma, et nad on hoitud. Ta tõdeb, et kultuurivaldkonna palgaga seda sageli teha ei saa ja seetõttu tuleb leida võimalikult palju muid viise.

Tugev meeskond ja usaldus

Positiivse poole pealt toob teatrijuht välja, et kevadine keeruline periood aitas värksel juhil kiirelt meeskonda tundma õppida. Südantsoojendav oli mõista, et teda ümbritsevad kolleegid, kelle peale saab loota ja kes on valmis appi tulema igal hetkel. Ka nüüd, novembrikuised päevad, mil tuli kiirelt osa etendusi ära jätta, kinnitasid seda. „Seljatagune on väga kindel, seda on julgustav ja hea teada. Igapäevastes protsessides ei pruugi kõik kohe välja tulla, aga kriis annab väga selgelt aimu, kellega luurel oled.“

Juhina on vahel topeltkeeruline, sest oled ise tõmbetuulte vahel, aga jõudu annab teadmine, mille nimel tegutsetakse. „Käin õhtuti teatrisaalist läbi ja näen rõõmsaid silmi, kes on tänulikud, et teater on avatud. Sellega ei tohi sidet kaotada. Teiseks ei tohi kaotada sidet inimestega, nad peavad tundma, et usaldad neid jätkuvalt.“ Kristiina on väga seda meelt, et usaldust ei tule teenida, vaid seda tuleb inimestele anda.

Mitmepalgeline juhtimiskogemus

Kristiina päris esimene juhikogemus pärineb koguperefestivalilt „Puude taga on inimene“. See periood avas tema ees täiesti uue ja teistsuguse maailma. Kuna tiimis oli ka erivajadusega inimesi, tuli tegeleda sellega, kuidas hoida kõiki ühes inforuumis – alates sellest, kuidas jagada materjale või korraldada koosolekuid nii, et need oleksid kõigile ühtmoodi ligipääsetavad ja kättesaadavad. „Tegin ka ise festivali läbi, mängisin pimelauatennist, proovisin ratastooli takistussõitu, vaatasin kirjeldustõlkega filme ja etendusi. Sain aru, kui vähe on vahel vaja, et erivajadustega inimestel oleks lihtsam ja neile oleks kultuur kättesaadavam.“ Selle teema eest on ta püüdnud seista ka nüüd hiljem teatrites töötades.

Vanemuisele eelnesid tööaastad Viljandis teater Ugala juhina. See oli Kristiina jaoks esimene suur organisatsioon, mida juhtida. „Ühel hetkel on su ees 100 inimest, korralik eelarveline miinus ja teisel tööpäeval tuleb kantslerilt kõne, et ülehomme on sul Tallinnas Riigi Kinnisvara AS-iga koosolek, alustame Ugala suure renoveerimisega.“ Neil hetkedel tuleb hakata lihtsalt otsast minema ja liiga palju ei jõuagi analüüsida. Otsuseid tuli teha kiiresti, nõuandjateks valdkonna spetsialistidest kolleegid.

Praegu on Vanemuise teatris Ugalaga võrreldes neli korda rohkem inimesi, kolm korda rohkem žanre, neli korda suurem eelarve ja kolmandiku võrra pikem ajalugu. Ka hooneid, kus töö käib, on rohkem.

Kristiina jaoks on uus töö orkestri, lauljate, koori ja balletiga. Ta peab end kurssi viima, mida nad vajavad, millised töötingimused on nende jaoks elementaarsed. Ongi selgunud, et hetkel on Vanemuises tingimused väga puudulikud ja see vajab tähelepanu. Vanemuine on regionaalteater, mis peab kõnetama suuremat kogukonda. See on selge eesmärk. Kristiina tajub teatrijuhina Vanemuise olulist rolli esimese eestikeelse teatrina ja ütleb, et Vanemuine püüab nii palju kui võimalik olla ka erinevates valdkondades teerajajaks, mitte ainult ootustele vastajaks.

Kristiina juhtimispõhimõtted saab võtta kokku kolme mõttega. Esiteks püüab ta alati tööle võtta endast targemaid valdkonna spetsialiste. Annab neile vabaduse ja vastutuse. Teiseks ei taha ta juhina takistada inimestel töö tegemist. „Minu ülesanne on luua tingimused, et inimesed saaksid tööd teha. Teatris on see praegu keeruline, sest minu ohjata on muu hulgas finantsressursid, mida meeletult napib ja pean pidevalt ütlema inimestele ei. See on väga kurnav. Juhina sooviksin, et kõik saaksid oma plaanid ellu viia, sest häid ja olulisi plaane on palju.“

Kolmandaks on Kristiina horisontaalne juht. Ta selgitab, et teater on asutus, kus absoluutselt igast töötajast sõltub, kas õhtul etenduse ajal sünnib ime või mitte. See on valdkond, kus mitte üheski kohas ei asenda inimest masinad. Kõik on inimestes kinni. „Mõju on ka sellel, kui näiteks infolaua töötaja tervitab hommikul kurvema häälega või ei ole koristaja lavalt korralikult tolmu ära võtnud ja näitleja libastub. Teatris oleme võrdsed ja võrdselt olulised.“

Kristiina Alliksaar esineb sel neljapäeval PARE konverentsil „Uus reaalsus“, kus jagatakse parimaid praktikaid, kuidas disainida töökultuur, mis toetab kohanemist praeguste kiiresti muutuvate oludega.

Jaga lugu
Personaliuudised.ee toetajad:
Kai MillerPersonaliuudised.ee juhtTel: 5330 5136
Cätlin PuhkanPersonaliuudised.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700