Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Ükskord prahvatab vimm …
Põhjamaise temperamendiga inimestele on iseloomulik vaoshoitus – tundeid niisama lihtsalt välja ei näidata. Kui aga aja jooksul palju tundeid alla suruda, võib elu inimest ühel hetkel raputada selliselt, et tunded paiskuvad eneselegi ootamatult välja.
Töönädalat alustades vajatakse ühes kontoris uut varu piima, kohvi ja mullivett, teises tellitakse töötajatele lõunasöök ning kolmandas valmistutakse sündmuseks, kus lauale on tarvis kringlit, torti ja puuviljavaagnat. Neid argiseid toimetusi ühendab soov, et vajalik kaup jõuaks kohale võimalikult mugavalt ja väikese ajakuluga.
“Tropptöötajatele pole palka vaja,” põrutab Janek Mäggi värvikas arvamusloos, nimetades kontoritöötajaid rottideks, kellele tuleks anda mürki, mitte jõusööta.