Autorid: Kristel Härma, Pille Ivask • 3. detsember 2021

Eesti inimesed kannatavad töökollektiivides süsteemset kiusamist vaikides ja kannatades. Üksikutel juhtudel astub kiusatu töökiusajale vastu tööinspektsioonis ja kohtus, enamasti jätab ta aga vaimse terrori enda teada ning heal juhul jagab väljapääsu leidmiseks muret psühholoogiga. Need aga, kes nõuavadki õiglust kohtuni välja, võivad leida end olukorrast, kus kohtupidamine käib lõpuks hoopis nende endi üle.

Ma ei ole mingi ori

Talvehommikutel, kui Sveta ja ta kolleegid tööle tulid, oli ruumis sooja 11–13 kraadi, kuna elektriradiaatorid seintel keeras ülemus ööseks kinni. Ehkki tööpäev hakkas vabrikus kell pool kaheksa hommikul, tulid õmblejad tükitööga raha teenimiseks tööle ka kella viieks ja kuueks. Kui töötajad radiaatorid sisse lülitasid ja ülemus tööle jõudis, kurtis ta, et ruumides on liiga palav ning rääkis kohatu kalapoe anekdoodi. Seejärel lõi aknad lahti ja keeras radikad taas kinni.

Äripäev hakkas töökiusamisega seotud probleeme kajastama tänavu kevadel, mil selgus, et Pärnumaa suurimas tööandjas Wendres käärib - kes kuulujuttu räägib, saab trahvi. Samuti selgus loost, et tööl valitseb hirmuõhustik ja töötajad lahkuvad töölt. Tööõiguse ekspert kritiseeris Wendre toonaseid karme tööreegleid. Seejärel kirjutasime Wendre toonase juhi Dennis Ulrik Kristenseni juhtimisstiilist ka oma eelmises ettevõttes, lõngatehases Danspin. Kristensen ise leidis, et juhtunu on töötajate kokkumäng.

Kevadel sai Wendre endale uue, küll ajutise juhi, kelleks on varem Baltikat vedanud Meelis Milder.

Loe suurt töökiusamise lugu pikemalt Äripäevast.