„Teinekord tõusin hommikul hambad ristis, ma ei tahtnud sinna minna. Ma läksin vägisi,” kirjeldab üksikema Sveta töötamist õmblusvabrikus väikelinnas Türil, kus peale õmblemisega raha teenimise muid valikuid palju ei olnud, et last ära toita. Nii töötas ta aastakümneid kohas, kus valitses pidev töötajate alandamine.
Töökiusu on raske taluda.
  • Töökiusu on raske taluda.
  • Foto: Annamaria Bereczki
Eesti inimesed kannatavad töökollektiivides süsteemset kiusamist vaikides ja kannatades. Üksikutel juhtudel astub kiusatu töökiusajale vastu tööinspektsioonis ja kohtus, enamasti jätab ta aga vaimse terrori enda teada ning heal juhul jagab väljapääsu leidmiseks muret psühholoogiga. Need aga, kes nõuavadki õiglust kohtuni välja, võivad leida end olukorrast, kus kohtupidamine käib lõpuks hoopis nende endi üle.
Ma ei ole mingi ori
Talvehommikutel, kui Sveta ja ta kolleegid tööle tulid, oli ruumis sooja 11–13 kraadi, kuna elektriradiaatorid seintel keeras ülemus ööseks kinni. Ehkki tööpäev hakkas vabrikus kell pool kaheksa hommikul, tulid õmblejad tükitööga raha teenimiseks tööle ka kella viieks ja kuueks. Kui töötajad radiaatorid sisse lülitasid ja ülemus tööle jõudis, kurtis ta, et ruumides on liiga palav ning rääkis kohatu kalapoe anekdoodi. Seejärel lõi aknad lahti ja keeras radikad taas kinni.

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Personaliuudised esilehele