Karoli Hindriks: talentide värbamiseks tuleb mõtteviisi muuta

Hindriks ütleb, et ka Jobbaticali mõjutab kindlasti kõige rohkem tööjõupuudus – lihtsalt ei ole inimesi, keda kohapealt värvata. „Teine asi on see, et eelmisel aastal algas uutmoodi ümberasumine: ettevõtted lasevad inimestel ise valida, kus riigis nad töötada tahavad. Isegi kui ettevõttel pole selles riigis kontorit, kantakse hoolt selle eest, et inimene saaks seal töötada. Pandeemia muutis oluliselt suhtumist kaugtöösse. Nii töötaja kui tööandja nägid, et kaugtöö toimib väga hästi ja inimesed hakkasidki rohkem paindlikkust nõudma. See muudab nii töötajate liikumist kui ka konkurentsi – paindlikkuse pakkumine on konkurentsieelis,“ usub ettevõtja.

Hindriks tõdeb, et koroonakriisis said esialgu kõik pihta, aga siis hakkas Jobbaticali kasv üllatuslikult jälle hoogustuma. „Minu jaoks oli 2021. aasta juhina väga õpetlik. Kui pandeemiat poleks olnud, siis meil ei läheks praegu nii hästi,“ tunnistab ta. „Ettevõtte tegevuse täielik ümberpööramine oli väga suur asi, mis oleks võinud ka väga valesti minna. Nüüd oleme jõudnud nii kaugele, et võin öelda, et meie tiim tõesti naudib oma tööd ja keskkonda, mille oleme loonud. 2018. aastal tehtud rahulolu-uuringus vastasid päris paljud inimesed, et neil on kõige raskem töötada just minuga. Siis pidingi astuma sammu tagasi ja mõtlema, mida ma juhina valesti teen,“ toob ta välja suurima õppetunni. Ta sai aru, et on seni olnud üksinda pusija ja isegi kui tal on olnud tiim ümber, on ta alati tahtnud kõiges ise kättpidi sees olla ja mikrojuhtida.

Hindriks viitab Patty McCordi raamatule „Jõud“, mis võtvat tema vead hästi kokku. „Ma võtsin inimestelt jõu ära. Kui sellest aru sain, astusingi tiimi ette, tänasin neid tagasiside eest ja ütlesin, et harjumusi üleöö ei muuda. Ainus viis sellest üle saada on see, et te annate mulle pidevalt täiesti ausat tagasisidet. See ongi mind tohutult muutnud. Meil lahenevad tiimis asjad kiiresti tänu sellele, et me oskame anda ja vastu võtta tagasisidet. Kui raisata aega tagarääkimisele, siis ei muutu midagi,“ usub Hindriks. Üks tema olulisemaid põhimõtteid on „make it happen“. Ta eeldab, et inimesed võtaksid ise otsuseid vastu ning neil oleks õigus ka vigu teha ja neist õppida. See annabki tema sõnul inimestele jõu: nad tunnevad, et neil on vabadus.

Idufirmade maailmas võetakse palju riske. Hindriks võttis riski 2020. aastal, kui teised ettevõtted koondasid. „Meie ei koondanud pandeemia tõttu kedagi, sest muidu meil poleks olnud võimalik kasvada,“ põhjendab ta. „See tähendas aga seda, et mul oli väga suur surve tuua investoritelt rohkem raha. 2020. ja 2021. aastal oli ju immigratsioon investorite jaoks täielik tabusõna. Märtsis 2021 sulgesin meie finantseerimise kaks päeva enne seda, kui meil raha otsa sai. See pani mind juhina elu peale ikka väga sügavalt mõtlema.

See aasta oli tõeline kameeleon: aasta teises pooles kasvame kuust kuusse 20%. Märtsis ma poleks uskunud, et aasta teine pool tuleb täiesti teises spektris. Idufirmana kasvamiseks tuleb põletada rohkem raha kui sa tegelikult peaksid, aga kui sa seda ei teeks, poleks võimalik kasvada. Meie tulime kriisist õnneks väga hästi välja,“ on Hindriks õppetunni eest tänulik.

Praegu kasvab Jobbatical jõudsalt. Järgmise kahe aasta jooksul plaanitakse laieneda 30sse uude riiki. „Välisvärbamise ja ümberasumise protsessis on esmatähtis see, mida riik teeb. Vahepeal oli meil ju kaks aastat, mil Eesti maine käis rahvusvahelises meedias väga alla. Selline maine mõjutab inimeste valikuid väga palju,“ rõhutab Hindriks. Ta toob välja kaks olulist tegurit: ühest küljest on oluline, et riik toetaks ettevõtlust, teiseks on tähtis ümberasumise protsess ise. „Eesti on küll digiriik, aga immigratsiooniprotsessi mõttes oleme nii anti-digi kui üldse saab olla. Eesti peaks oma immigratsiooniprotsessi kõvasti kaasajastama,“ paneb ta riigijuhtidele südamele.

Ettevõttes algab kõik mõtteviisi muutusest. Hindriks nimetab personalijuhte talendipuuduse olukorras ettevõtte rokkstaarideks. Selleks, et ettevõte muutuks mitmekesiseks, peavad kõigepealt juht ja personalijuht jõudma arusaamisele, et mitmekesisus on oluline ja eri rahvusest inimesi tuleb värvata. „Usun, et lähiaastatel teevad esimesed paar riiki immigratsiooniprotsessi digitaliseerimise ära ja teised tulevad järele, ka Eesti. Inimeste ühest riigist teise liigutamiseks ei peaks enam ühtegi puud maha võtma ja paberiraiskamine peaks lõppema,“ sõnastab ta eesmärgi.

Hindriks peab välismaalt tulnutega kultuuriliste erinevuste ületamist kergemaks kui üldiselt arvatakse. „Jobbaticali vingeimad töötajad on Indiast ja Filipiinidelt ja nad ei olegi eestlastest nii erinevad,“ on Hindriks märganud. „Välismaalt tulnud oskavad meie kultuuri kohta küsida küsimusi, mille peale ise ei tuleks, aga mis on väga õpetlikud.“ Välismaalaste proovikiviks peab ta perearsti leidmist. „See on tohutult suur probleem. Põhiline takistus on keelebarjäär. Need perearstid, kes on nõus välismaalasi nimistusse võtma, on väga ülekoormatud. See on teema, mille Eesti riik peab lahendama, sest on absurdne, et inimesed, kes maksavad riigile makse, ei saa perearsti teenust. Oleme sel teemal juba riigiga dialoogis ja ehk see probleem leiab lahenduse,“ loodab Hindriks.