Eetilised konfliktid on igasse organisatsiooni sisse kirjutatud

Lehtsaar selgitas, et eetiline on see, mida peetakse õigeks ja kõlbeliseks. Seda, mis on õige ja mis mitte, ütleb seadusloome ja head tavad. Dilemma oma olemuselt tähendab valikut kahe variandi vahel. Juhtimine on aga ennekõike otsustamine. Otsustamine tähendabki valikute tegemist ja valikutel on eetiline mõõde, aga mõnel juhul võib olla valik otseselt eetilise iseloomuga.

Südametunnistus on inimese kõlbeline hääl, mida pettes inimene reedab iseennast. Vahel tuleb teha ka seda, mis ei ole õige, aga asja tuleb nimetada õige nimega: slikerdamine on slikerdamine, näppamine on näppamine. Probleem tekib siis, kui iseendale valetatakse. Õige ja vale piir on n-ö hall ala: see on nii seaduslikus kui südametunnistuse mõttes ebamäärane. Erinev arusaam eetilisusest ei tulene mitte sellest, et keegi oleks olemuslikult eetilisem või vähem eetiline, vaid inimeste taustad on erinevad.

Kõige laiemas mõttes mõjutab otsuseid kultuur. Lehtsaar tõi näite, mida kuulis kord ühelt maakoguduse vaimulikult. Vaimulik oli läinud vana naise juurde, kes valmistus siit ilmast lahkuma. Naine ütles, et ta ei saa surra, sest ta on varastanud. Selgus, et vanamemm oli võtnud kolhoosi heinakuhjast oma nälgivale lehmale heinu, sest ei suutnud lasta loomal nälga surra. Selle inimese jaoks oli võõra vara võtmine midagi, mis ei lasknud tal igavikku minna.