Kriisist kriisi. Kuidas ellu jääda?
Eestlane on sünnipäraselt alalhoidlik ja umbusklik. Kui midagi on tarvis ära teha, siis käärib käised üles ja asub tegutsema. Hammast ja autot me küll ise enamasti ei paranda, kuid suures vaates oleme viletsad abiküsijad ja kaasajad. Aga ka kehvad müügimehed ja ostjad.
Globaalsed trendid ei lähe eestlasele eriti korda. Mõtteviis, et teeme kõike ise nullist, on arenenud riikides jäänud maha eelmisesse sajandisse. Pigem leitakse, et ise võiks teha vaid seda, mis tõeliselt hästi välja kukub, lisaväärtust loob ja märkimisväärselt sisse toob. Kui minna veel kaugemale, siis keskmine maailmakodanik on üsna mugav – ta on ümber hinnanud oma töötegemise filosoofia ja müüb oma teenust, mitte ei tee kellast kellani ühe tööandja juures tunde täis.
Seotud lood
Ettevõtte väärtused ei peaks olema midagi sellist, mis ripuvad kenasti kujundatud plakatil kontori seinal ning millest tööle rutates mööda kõnnitakse, vaid sõnad, mis päriselt kannavad ning millest lähtutakse igapäevaseid otsuseid tehes. Sama lugu on tiimisündmusega – need saavad olla strateegiliseks tööriistaks organisatsioonikultuuri kujundamisel, mitte järjekordsed üritused, mille järele personalijuhi kalendris “tehtud” saab märkida.
Enimloetud
1
5
Viimased uudised
“Eestis annab optimismi tikutulega taga otsida“
Üritused
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Personaliuudised esilehele