Tööandjad, makske korralikku palka!

Tuleb nõustuda Kai Realo konstateeringuga (Äripäev 11.02.2019 „Eesti riigi juhid ei tegele juhtimisega“), et riigi tegelik juhtimine on üpris sageli, kui mitte enamikul juhtudel jäetud ametnike armee kanda. Ametnikud tunduvad meil olevat kõigis riigi asjus kõige pädevam inimrühm, sest poliitikud kipuvad nende arvamust tõesti kullana võtma. Samas on ametnikkonna puhul taustaks olematu pädevuste hindamise ja töökogemuse arvestamise süsteem ja suur tööjõu voolavus, mis võimaldab kohe pärast kõrgkooli saada üsna vastutusrikkad tööpostid. Ja jamad ongi majas.

Pollitikud ei saa aga riigi juhtimisega tegeleda, sest nad peavad pidevalt leidma juurde raha ning sünnitama järjest uusi makse, et katta sotsiaalvaldkonna ja viimase administreerimise kulusid. Need aga järjest kasvavad, kuna aastaid pole tööjõule ehk enamusele Eesti kodanikkonnast makstud ellujäämiseks hädavajalikku töötasu ja ka töökeskkond on mitmes valdkonnas olnud sõna otseses mõttes sandistav, mis kajastub kõikvõimalikes haiguste ja toimetulekuga seotud kuludes.

Lugupeetud tööandjate volikogu esinaine! Selles ei maksa nüüd meie poliitikuid küll süüdistada, et meil tööjõudu napib. Kogu taasiseseisvumise aja on töötajate esindusorganisatsioonid veennud teid, et te kaotate nii ajas kui rahas, kui mitte oma ettevõtte, kui te pidevalt ei maksa oma töötajatele seda kõrgeimat võimalikku palka, mida teie ettevõtte majandustulemused ja -perspektiivid lubavad. Kahjuks pole enamik ettevõtjad seda kuulanud, vaid kihutavad igapäevaaskeldustes ikka nö. mainstream`iga kaasa ehk siis otsivad, kust saaks võimalikult madalama palga eest hea töötegija, ja siis hooplevad avalikult kui madalate tööjõukuludega on hakkama saadud.

Kuidas siis sellise suhtumise puhul saakski me täna olla mujal kui me oleme – töökäsi lihtsalt ei ole. Poliitikutele võiks vaid süüks panna, et mitte keegi pole võtnud vaevaks kokku arvestada, millal saabub kollaps. Kollaps selles mõttes, et tuhandeid töötajaid, keda hädapärast vaja, lihtsalt ei ole.

Inimene, kes vähegi adub, mis ümberringi toimumas, näeb, et enamik avaliku raha eest lihtsamat tööd (näiteks bussijuhid) või siis vastupidi, väga kõrget ja spetsiifilist kvalifikatsiooni nõudvat tööd tegevaid inimesi (näiteks muuseumide teadurid, teatud meditsiinipersonal, pedagoogid, õppejõud, bibliograafid jne) on mitte pensioni-, vaid väljasuremise eas. Miks me avalikult ei võta kokku tervikpilti, millised minimaalsed avalikud ametikohad on meil varsti inimestest lagedad ning kust võetakse asendus. Kriis ja mitte enam ettevõtjatel, vaid kogu riigil kui kodanike teenistuses institutsioonil, on selgelt ukse taga. Sest ainuke jumal, mida siiralt teenitud ja edasi teenitakse, on raha, mitte riik ega selle inimesed.

Eestis elanuna tundub, et hoopis täiuslikum ühiskonnakorraldus oli orjanduslikul ajal, millal peremees, kes tarbis orja tööd, vastutas ka orja hea tervise, toitumuse, riietuse ning sisuliselt kogu orja heaolu eest vastavalt nendele standarditele, mis tollel ajal võimalikud olid. Eesti Vabariigis on ju aastaid olnud nii, et tahad tööd, siis lepi sellega, mis ma sulle palgaks pakun. Kuidas sa palgatöötajana sellega elus hakkama saad, see on sinu enda mure. Ja ongi uksetagune tühi – tööjõud ei ole ennast suutnud Eestis n-ö taastoota, vaid on paljuski kolinud välismaale või haigestunud või drastilisemal juhul enne õiget aega otsa leidnud. Viimasele samaväärne on tegelikult enda stressi tõttu viinapudelisse uputamine.

See, et Eesti noored ootavat tööjõuturult rohkem paindlikkust, on ka ikka väga üheülbaline avaldus. Eesti noor ootab ennekõike enda väärilist ja motiveerivat töötasu, õpipoisi ajal iseenesest mõistetavalt avansina, mitte paindlikku töösuhet. Noor ootab heatahtlikku ja sõbralikku õpetajat, kes näeb temas tulevikus mitte tööjõuturu kahuriliha, vaid raha asemel peamist tootmisressurssi ning vastavalt ka tema eest hoolitsust.

Kui mõni noor isegi unistab sellisest paindlikkusest, et minna tööle, kui soovib, ja siis mitte minna, kui ei soovi, siis see tuleb kanda nooruse ja ühiskondliku kogenematuse arvele. Need noored ei ole veel sattunud sügava majanduslanguse tsüklisse, mis sellise paindlikkuse puhul tähendaks piltlikult väljendudes igal varahommikul mõne ettevõtte ukse taga koos teiste töötutega oma igapävase leivapalukese teenimiseks igasuguse tööotsa pakkumisega nõustumist. Majanduslanguse ja tööpuuduse olukorras on tööle soovijaid sada, aga tööd vaid näiteks kümnele. Ja iga jumala päev kordub sama. Võetakse vaid neid, kes on nõus madalaima tööjõu hinnaga. Kindel töösuhe ilma ülemäärase paindlikkuseta on siis kuldaväärt, nagu ka korralik, mõlema osapoole huvidega arvestav tööleping. Noored peavad mõistma, et hetkeolukord Eesti tööjõuturul, kus tööjõu pakkumine on oluliselt alla nõudluse, on suure tõenäosusega ajutine ja erandlik nähtus. Ümberringi lokkab tööpuudus, mitte tööjõu puudus.

Veel küsib Kai Realo, mida teha tuleks. Seda võib mõista nii, et tööandjad ei tea. Eks siis anname head nõu, nagu seda tegi suurettevõtja ja majandusteadlane Henry Ford juba üsna ammu – makske töötajatele töötasu nii palju, kui suudate, ja hoolitsege igal ajahetkel tööjõu heaolu, motiveerituse ja järelkasvu eest, sest muidu olete ettevõtjatena käpuli – teil pole ühel hetkel ei piisavalt olulisimat tootmisressurssi ehk inimesi ega ka mitte teie toodangu otseseid või kaudseid tarbijaid. Ametiühingud on valmis teid selles igati toetama.