Läbipõlemine – kas paratamatus?

Jutustan ühe loo oma tuttavast, keda aidates sain ka ise aru, et olen varem olnud vaimselt läbipõlenud ning keda mul õnnestus aidata sama meetodiga, millega ka ise olin olukorrast kunagi välja tulnud. Olen saanud oma tuttavalt loa jagada tema kogemust, et aidata teisi inimesi. Selle kogemuslooga esitan olulise üleskutse ühiskonnale – vaimselt läbipõlenud inimene kannab endas vaikivat appihüüet, seda tuleb osata märgata ja inimest selles olukorras mitte arvustada, vaid suunavalt toetada.

Minu tuttav – sellisena, nagu teda kõik teadsid – on kogu elu olnud ilus, särav, aktiivne, positiivne, empaatiline inimene; edukas linnatüdruk, kes juba keskkooli ajal huvitus majandusest ja üldisest inimarengust. Ta on aastakümneid külvanud kõigile rõõmu ja tuge; olin isegi talle kunagi oma muresid avaldanud ning tema õla najal nutmas käinud. See tüdruk on jätnud alati kõigile mulje, et tema elus kõik n-ö toimib ja on suurepärane. Ülikoolis õppis ta majandust. Edukas mitmel töökohal, oli ta olnud väärtustatud ja austatud kolleeg ning sõber. Mu tuttav ei rääkinud kunagi probleemidest ega muredest, ta ei kurtnud ega halanud kunagi. Mitte keegi tema lähedastest ei osanud arvata, et inimene on hädas. Mitte keegi, ka mina, ei osanud näha fassaadi taha. Olime hiljuti muide teineteist näinud ühel koosviibimisel, kus ma just jagasin oma toredaid muljeid Moskvas toimunud psühholoogiaseminarilt „Emotsionaalne läbipõlemine“.

Järgmisel kohtumisel eelmise aasta lõpus nägin, et kaunis tütarlaps on kuidagi väsinud ja kustumas. Pärisingi, kuidas tal läinud on, kuna ta tundus olevat kurnatud ja tema elurõõm oli kuhugi kadunud. Tuttav naeratas ja ütles, et kõik on hästi. Siiski palus ta lähiajal võimalust eraldi kohtumiseks. Kohe, kui me kohvikus maha istusime, pahvatas ta nutma ja hakkas rääkima. Kõik olevat alguse saanud juba tema lapsepõlvest, kus ta tundis pere vanima lapsena kohustust kõigi eest hoolt kanda. Ema oli kogu aeg peale lugenud, et ta peab nooremate eest hoolitsema ja teistele hea olema. Kunagi ei mainitud, et heaolu algab sinust endast. Koolis püüdis mu tuttav seetõttu olla eeskujulik ja klassikaaslastega viisakas – ka siis, kui teda solvati või kiusati. Ülikooliski oli ta eeskujulik ja aktiivne, oli üheks aastaks valitud kursusevanemakski. Tööle minnes sai ka kenasti hakkama, olles tubli ja kuulekas töötaja. Kõikidele on ta meelde jäänud positiivse ja rõõmsa tüdrukuna.

Tegelikkus oli tema enda jaoks teistsugune – tüdruk piinas ennast pidevalt mõtetega, et ta pole piisavalt hea, et ta on kole ega saa millegagi hakkama. Igale komplimendile keeras ruttu selja, sest ei tundnud end seda saades mugavalt. Teda vaevasid sisemised piinad ja üksindus – mitte sotsiaalses mõttes, aga üksindus oma muredega. Sõpru oli palju, kuid need polnud lähedased. Juba 28-aastaselt algasid terviseprobleemid, millest ta kellelegi rääkida ei julgenud. Järjestikustel aastatel kaotas ta nii oma ema kui ka isa. Alles jäid vaid nooremad vennad, kellega ta küll suhtles, kuid ei julgenud kunagi avameelne olla. Majanduslangusega kaotas ta töökoha. Istus pool aastat kodus, midagi polnud teha, kelleltki polnud abi paluda. Võttis paarist kohast kiirlaenu, mida ei suutnud õigeks ajaks tagasi maksta. Uuesti tööle saades nägi kolleegide pahaseid pilke ja pidi taluma nende kommentaare, kui tema täituriteated avalikuks tulid. Muidugi oli tal häbi ja ta vahetas sellepärast mitu korda töökohta. Otsis olukorrast väljapääsu, kuid mõistus oli kinni, ta ei suutnud kainelt mõelda ega isegi korralikult magada, abi palumisest rääkimata.

Olukord oli painav, kuid ometi õnnestus mu tuttaval mingi sihikindlusega jalgele tõusta, rajades eduka e-poe. Kaks aastat liikus kõik ülesmäge, kuid siis haigestus ta ootamatult, pidi viibima haiglas ja kogu elu läks uuesti kolinal allamäge, taas tekkisid võlad. Jällegi sai ta oma ümbritsevatelt inimestelt mõrudaid kommentaare ja pilke, kuna oli võtnud laene, mida õigeks ajaks tagasi maksta ei suutnud. Kellelt abi saada – neid inimesi kahjuks ümber ei olnud. Pool aastat enne meie pöördelist vestlust oli see tüdruk nii ahastuses, et mõtles isegi enesetapule. Et milleks elada, kui miski elus ei toimi.

Asusin teda aitama. Lahkasime meie vestluse käigus läbi need mustrid, mis võisid tekkida lapsepõlves. Mis olid need tegurid või olukorrad, mida ta lapsepõlvest või oma hilisemast minevikust mäletas. Näiteks enda tunnete allasurumine; enda heaolu jätmine viimaseks (seades teiste inimeste heaolu ettepoole); häbitutunde ja väärtusetuse tunde süvenemine; lapsepõlvest kaasa tulnud pidev puuduses elamine (perel ei olnud kunagi raha); põhimõte, et enne armasta ja hoolitse teiste eest, mitte et sina ise ennast armastataks jne. Teadvustasime neid mustreid, analüüsisime ja otsisime, kuidas neid edaspidi teadlikult muuta. Kohtusime paar korda veel ja praeguseks on mu tuttav taas elurõõmus inimene ja majanduslikult jalgel.

Miks ma seda kõike kirjutasin – soovin, et inimesed ei mõistaks teisi hukka, kui nad tegutsevad imelikult või vastupidiselt ühiskondlikule tavale. Inimesi juhivad nende taust ja alateadvus. Kui neil pole olnud häid eeskujusid lapsepõlves ja kui neil on kogu elu jooksul puudunud toetajad, kes aitaksid neil oma elu muuta, siis on seda üsna raske ise olla ja ise teha. Samuti ärge süüdistage lapsepõlve, sest ka teie vanemad ei teadvustanud endale tol ajal oma alateadlikke mustreid. Elumuutus algab teadlikult asjade tuumast arusaamisest.

Mind, artikli kirjutajat, aitasid vaimsel läbipõlemisel ellu jääda ja jalule raamatud ning lähedased, kes suunasid mu tähelepanu mu elu saatnud negatiivsetele korduvatele mustritele. Neile, kel pole selliseid sõpru ja lähedasi, kuid kes soovivad ikkagi oma elu parandada ning suunda muuta, soovitan raamatuid lugeda või paluda abi inimestelt, kes oskavad aidata. Nendeks võivad olla nii psühholoogid, regressiooniterapeudid kui ka coach'id. Enne kui nende vastuvõtule lähed, küsi kindlalt üle, kas nad oskavad aidata alateadvusest tulenevate käitumismustrite muutmisel.

Kõik teemad elus on ainult kättevõtmises ja väikeses analüüsis ning käitumismustrite muutmises. Juhul, kui näed ennast olukorras, mis haakuvad selle looga, siis tegutse! Teadvusta ja muuda! Ära arvusta, vaid suuna, kui abivajaja abi palub, kasvõi vaikimisi!

Allikas: Elle Muuga blogi