Autor: Ruti Einpalu • 29. november 2021

Juhtidega vesteldes avaldan arvamust, et nende poolt algatatud muutus kohtas vastuseisu. Juhid teevad suured silmad ja väidavad, et nemad küll vastuseisu ei näinud, nende arvates läks kõik väga hästi ja visioon ja missioon on vastu võetud. Midagi muuta või arutada pole vajadust.

Märgata vastupanu või mitte?

Vastupanuga on nii, et sellega saab midagi peale hakata ainult siis, kui seda märgata. Mis juhtub, kui mitte märgata? Antud näite varal ei midagi muud, kui et visioon ja missioon kuuluvad juhtidele ja pole teiste asi. Ei ole pingutust, initsiatiivi ega vastutust. Ilmselgelt pole see soovitud tulemus.

Ignoreerida?

Mõnikord on juht liiga väsinud, et vastupanuga tegeleda. Lihtsalt – pole ressurssi. Ja ta otsustab ignoreerida vastupanu. Võib-olla pole see teema ka piisavalt oluline, et sinna energiat panna. Võib-olla ei oska sellega ka midagi ette võtta.

Juhtimises tähendab vastupanu ignoreerimine endale pettepildi loomist – tõenäoliselt ei saavuta juht oodatud tulemust ja mingil hetkel koputab reaalsus uksele. Vastupanijates tekitab ignoreerimine tunde, et nende arvamus pole oluline. See vähendab nende soovi edaspidi panustada ja initsiatiivi võtta.

Ruti Einpalu kutsub teid osalema Äripäeva juhtimiskonverentsil „Coaching 2022. Vastupanu” 26. mail 2022. Varajase registreeruja soodushind lõpeb peagi.

Rohkem infot saad SIIT.

Survestada, piitsa ja präänikuga motiveerida?

Huvitav küll, kui teisi survestada, siis tundub see loogiline ja õigustatud; kui ennast keegi survestab, siis tahaks vastu hakata. Survestada 4-aastast poissi vihmaga kollaseid kummikuid jalga panema tundub loogiline ja ainuõige. Veidi ta protestib, aga MINA JU TEAN, kuidas on õige.

Samamoodi võib olla ka mistahes tööprotsessi ümberkorraldamisega või muutusega töö juures. Ainuõige lahendus ellujäämiseks – juhi arvates. Vastupanija selgitab oma vastuväiteid, võitleb, ründab või siis sulgub ja vaikib. Mõlemal juhul ta distantseerib ennast ühistest eesmärkidest. Õhkkond muutub mürgiseks.

Meeleheites haaravad juhid piitsa ja prääniku järele, aga tundub, et seegi ei mõju. Inimesed suurendavad vastupanu, kui tunnevad, et keegi tahab neid kontrollida. Loomulik vastus survele on vastusurve. Kui vastu suruda ja mõtteid avaldada on ohtlik, siis kolib vastupanija põranda alla susisema.

Ka veenmine võib olla surve

Oluline on teada, et eriarvamuste korral pole surve ainult ähvardus, vaid ka teise poole veenmine, argumenteerimine, õpetamine ilma teist poolt enne ära kuulamata. Ärakuulamata eriarvamuse omanik tunneb, et tema arvamus pole oluline, eriti hull on see, kui ta lolliks kuulutatakse. Ja koostöö asemel tsementeerub ta oma seisukoha külge.

Oma seisukoha külge klammerdumine on võrdelises sõltuvuses surve suurusega. Ühiskondlikus kontekstis kasutatakse selle kohta sõna radikaliseerumine. Suurendades mingi muutuse elluviimiseks survet, võime suurendada ka tiimiliikmete arvu, kelle eriarvamus tsementeerub. Osad neist hoiavad madalat profiili ja ajavad oma asja või siis vaidlevad avalikult vastu. Ilmselgelt pole see soovitud tulemus.

Mis on lahendus vastupanu korral?

Ratsionaalne analüüs ja faktidega pommitamine ei anna enamasti tulemust ja võib teha olukorra veelgi hullemaks. Rääkimise ja argumenteerimise õigus tuleb välja teenida kuulamise kaudu.

Hea lahendus on mitme muutujaga võrrand. Kõige väljakutsuvam on neist aktiivne kuulamine. Aga sellest ei piisa – vaja on lugupidavat suhtumist inimesesse, kes arvab teisiti. Tähtis on soov teda mõista. Ja veel enne seda on vaja olla teadlik iseendast ja oma emotsioonidest. Oh, kui raske see on mõnikord. Alles peale seda on võimalik hakata juhtima teiste emotsioone.

Loe lisaks Ruti Einpalu blogist.