• 24.03.17, 13:00
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine

Miks peaks töö üle kurtmise asemel hoopis endale otsa vaatama?

Kui paljud lugejad on kas või korra mõelnud, et “armasta oma tööd” põhimõtte pooldajad peavad olema eriti privilegeeritud inimesed? Kuidas armastada oma tööd, kui pole piisavat haridust, napib raha ja igal õhtul on kodus ootamas mitu täitmata suud? Või kui üks kaaslane kavatseb igavesti kodune olla ja sul teise poolena on vaja elu lõpuni kõrgel, kuid vägagi stressirohkel kohal vastu pidada? Kuidas saad sa armastada oma tööd, kui kontoris peale draama ja tagarääkimiste muud ei toimu ning juhil endalgi pole mingit huvi ei töö ega alluvate vastu?
Miks peaks töö üle kurtmise asemel hoopis endale otsa vaatama?
  • Foto: motivaator,ee
Kui panna kokku paljude töötajate arusaam ja definitsioon tööst ning tööl käimisest, saab selle tihtipeale kokku võtta järgnevaga: virin, virin ja veel kord virin. Kas sina tead näiteks tosinat inimest, kes tõesti, täie südamega, armastavad oma tööd? Või üle kümne tuttava, kes vähemalt töökohaga rahul on? Päris kurb lugu, eksole, mida me kõik iseendale ja teistele enda ümber räägime ... Kui aga vaadata kogu seda „töö” kontseptsiooni natuke sügavamalt, võib täie tõdemusega mõista, et mida külvad, seda ka lõikad.
Suurem pilt – nii eraelus kui tööl
Siinjuures ei hakka ma rääkima mingitest läbi ja lõhki ära nämmutatud new age’i tõdedest, vaid tõsiasjast, et kõik siin elus juhtub põhjusega. Suhtesse minnes ja eriti veel abielus olles saame armastust tõeliselt hoida ja toita vaid siis, kui näeme oma partneri kaudu rolli meie isiklikus arengus. Kui mõistame sügavuti, et meie teine pool on siin, et meid õpetada ja aidata meil veidigi paremaks inimeseks saada. Miks muidu ta meid niiviisi ja pidevalt ärritab ja kummalisel moel „närvidele käib”?
Olgugi et armastus ja suhe on üks olulisim aspekt meie elus ja meelerahus, mängib töö samuti ülimalt suurt rolli meie kasvus. Tööl peame käima kõik, romantilised suhted on aga meie vaba valik. Kuidas siis näha oma töökohta samuti võimalusena areneda? Kui vähegi lähtuda nn vaimsetest seadustest, saame aru, et iga kogemus on millegi jaoks vajalik ja alati õpetlik.
Täpselt samamoodi saad sa vaadata ka oma tööd ja kollektiivi: miks ma olen just selle ala valinud? Aga selle firma? Miks on minu ümber just need inimesed? See draama? See laiskus? Selline stress? Ja selline juht? Miks on mind siia situatsiooni pandud, just täpselt sellisesse? Mida ma pean tegema, et oma õppetundi teadvustada, see ära teha ja seejärel edasi liikuda?
Vastutuse võtmine – mitte kerge, kuid vajalik
Inimestena on meil väga kerge hinnata end ümbritsevaid töökaaslasi pealiskaudseteks, oma otsest ülemust ebateadlikuks ja endale palka maksvat organisatsiooni ebaõnnestumiseks. Raskem on aga märgata, et sa oled ise selle töö endale valinud ja õitsevas, võimalustega Eestis ei ole „piiratud tööpõld” enam väga piisav vabandus. Oluline on teadvustada, miks sa sellises olukorras oled ja kuidas ennast muuta selleks, et midagi su ümber samuti liikuma hakkaks.
Ka lahkumisavaldus on alati võimalus, kuid anna endale enne veel võimalus läbi suurendusklaasi iseenda ja oma tegude rolli end ümbritsevas situatsioonis vaadelda ja analüüsida. Jäta hetkeks kõrvale juht, jäta kõrvale kolleegid, asukoht, kitsas kontoriruum ja üürike lõunapaus. Vaata iseendale otsa ja küsi, miks ma sellel töökohal, mida ma niivõrd ei naudi, üldse olen? Miks? Miks? Miks? Ja kas minu võimuses – teades, et annan endast 100% –, on võimalik seda muuta?
Ükski inspireeriv artikkel ega motivatsioonikoolitus ei ava su silmi, kui sa ei oska end ümbritsevat sügavalt analüüsida. Sa oled täpselt siin, kus sa pead olema, oma otsuste ja valikute tõttu, seega vaid sina saad seda muuta. Ja võib-olla, kui sa oma töö idealiseerimise ja teiste kritiseerimise lõpetad, pole muutust vajagi?
Kui me kõik hakkaks iseenda ja oma olukorra eest vastutama, õpiksid meilt ka teised ning võib-olla muutuks ka töö konnotatsioon viimaks ometi arenguks, teadlikkuse praktikaks ja igapäevaseks õppemomendiks. Ning isegi kui sa oma tööd otseselt ei armastada, siis arengut naudime tegelikult ju me kõik?
Allikas: Motivaatori blogi
Autor: Kathleen Kanervikko, Motivaatori turundusjuht

Seotud lood

  • ST
Sisuturundus
  • 29.11.24, 13:49
Mikrokraadiprogramm, täiendusõpe, avatud õpe – mis need on?
Tallinna Ülikooli mikrokraadiprogrammidest, täiendusõppest ning avatud õppest räägib lähemalt Tallinna Ülikooli koolitus- ja konverentsikeskuse avatud õppe peaspetsialist Marge Kõrvits.

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Personaliuudised esilehele