5 põhjust, miks unistuste tööd pole olemas

Me ei mõista alati, mis meid õnnelikuks teeb. Daniel Gilbert kirjutab raamatus „Stumbling on Happyness”, et inimesed ei mõista sageli, miks nad mingeid otsuseid teevad. Näiteks tundub poes enne kassas maksma hakkamist hea mõte haarata üks pisike šokolaad. Pärast selle nahka pistmist valdavad inimest aga sageli süütunne ja kahetsus ning ta küsib endalt, kas ikka oli vaja seda šokolaadi süüa.

Sarnane loogika peab paika ka muudes tegemistes. Kui me ei suuda ennustada, kas šokolaaditahvel ikka teeb meid õnnelikuks, ning lähtume oma esialgsest emotsioonist, siis kas me suudame mõelda, mis võiks meid õnnelikuks teha näiteks viie aasta pärast? Inimene muutub kogu aeg ning ühes sellega ka tema maailmatunnetus.

Ära oota ühte võimalust. Eksimine on inimlik ja see kehtib ka karjääri valides. Inimesed võiksid olla julgemad ühest valdkonnast teise liikudes ja proovima ka asju, milles nad esialgu eriti kindlad pole. Lisaks on uuringud tõestanud, et lai kogemustepagas muudab inimese leidlikumaks, parendab analüüsivõimet ja suurendab loovust.

Otsi võimalusi suhelda. Inimene on sotsiaalne olend ning uuringud on näidanud, et suurim õnnelikkuse mõjutaja on see, kui palju sa magad ning see, kui palju sa inimestega suhtled. Seega, otsi endale tuttavad, kes toovad sinus esile positiivse ja kujundavad sinus positiivseid harjumusi.

Suuda leida tasakaal. Inimesed, kes asuvad tööle uuel töökohal, on tavaliselt täis põnevust ja indu. Ajapikku see paraku lahtub ja see on tavaline.

Uuringud on aga näidanud, et oma töö peaks leidma igaüks sellise, mida ta tunneb, et oskab teha. Samas ei tohiks töö olla liiga lihtne, sest siis on tüdimus kiire tulema. Seega, töökuulutusi vaadates ära otsi ideaalset, vaid vaata, mis võiks sulle kõige paremini sobida.

Mõista, et töö armastamine on müüt. Kuigi ütlus „armasta oma tööd ja sa ei pea elus päevagi töötama” kõlab justkui idüll, ei saa see reaalsuses ilmselt kunagi teoks. Tõsi, on osa inimesi, kes südamest armastavad oma tööd, enamiku jaoks tähendab töö siiski aga suures osas kohustust, mis võib olla küll igati meeldiv, ent võib olla samas mõnikord üsna tüütu. Samas ei tasuks sellest end lasta heidutada ja taas tuleks end häälestada nii, et tegu on millegi normaalsega. Toogem näite: esiti võib ju tunduda, et inimesed, kes reisivad töö käigus palju, elavad põnevat tööelu. Samas mõtle, kui palju peavad need inimesed olema kodust eemal ning kui raske on pidevalt lennu-, rongi- või bussijaamas istuda ja oodata. Ning ega pikk autosõit vähem väsitav ole.

* Artikkel on ilmunud Äripäevas.