Helena Lass: segadus vaimu ümber

Kuna hing on tõepoolest vaimne, mittemateriaalne, ei oska inimene, kes on harjunud keskenduma mateeriale, seda oma kõige loomupärasemat osa ära tunda. Umbes sarnaselt, nagu suudame märgata objekte ruumis, kuid ei pea oluliseks ruumi ennast, mis annab objektidele üldse võimaluse seal eksisteerida. Kui inimese identiteet muutub õigeks, asetub kõik omale kohale – arusaam elust, oma võimekusest ja ülesannetest. Võiks öelda, et inimene hakkab alles siis elama oma päris elu.

Selleks, et oma õige identiteet, jõu allikas ja kindel pinnas taas au sisse tuua, on vaja kasutada eristamise meetodit ning hakata ükshaaval tuvastama ja loobuma kõigest sellest, mis küll kuulub sinu juurde, kuid pole fundamentaalselt inimese identiteet. Siin tulevad pildile sisemaailma protsessid, mida üldistades kutsutakse samuti vaimseteks, kuid mis sisuliselt on muutuvad objektid – peamiselt vitaalsed emotsioonid ja mentaalsed nähtused. Väga ebaterve on pidada mõnda nendest muutuvatest nähtustest oma identiteediks, ometi on just see tänases ühiskonnas üldlevinud.

Minu õpetaja Ingvar Villido nimetab seda vanaks paradigmaks – eksituseks, mille puhul inimene otsib oma identiteeti emotsioonidest ja mõistusest, lähtub valikutes nende automaatsest aktiveerumisest ega ole avastanud omaenda teadvuse olemasolu. Just omaenda, juba olemas oleva teadvuse avastamine ja selle sihipärane kasutusele võtmine on vahend, mis võimaldab märgata ja eristamise kaudu selgust saada, mis on mis? Teadvusetut ja teadvusega inimest eristab teadvuse olemasolu – omaenda teadvuse esikohale sättimine, et taastada õige identiteet ja korraldada edukalt oma elu – see on uus paradigma.

Koolides õpetatakse kehalist kasvatust ja bioloogiat. Ülikoolis saab õppida ka teoloogiat ja psühholoogiat, kuid need on kaunis kaugel praktilisest iga päev rakendavatest oskustest.

Olen enam kui kümme aastat arstina töötades märganud, et suur segadus sisemaailmas toimuva üle on üks vaimse tervise häirete vallandajatest, võimendajatest ja osal puhkudel ka põhjustajatest. Inimesed ei tea, kuidas juhtida oma mõtteid ja tundeid, ega vii kokku, et kõiki meie otsuseid, valikuid ja käitumisi juhib sisemaailmas toimuv. Nii motivatsioon, õnnelikkus, hoolimine kui viha on just sisemised ja mitte füüsilised nähtused.

Praktilise hariduse puudumisel on siiani levinud arvamus, et inimene ise oma sisemaailmas toimuvat muuta ei saa. See on muidugi kõige laiemalt levinud kuulujutt kogu maailmas. Ma näen väga sageli, et inimesed hakkavad pidama normaalseteks neid nähtusi, mis kestavad piisavalt kaua ja levivad seetõttu piisavalt laias ringis. Tegelik normaalsus unustatakse ära ja üldlevinu muutub uueks normaalsuseks, mida kantakse põlvkonnast põlvkonda kui kõige enesestmõistetavamat vaadet. Selle asemel et kaaluda, kas asjad on ehk juba väga pikalt vildakad olnud, järeldatakse hoopis, et küllap Jumal ise on inimese selliseks loonud. Üks niisuguseid habemega lugusid puudutab seda, et inimene ise ei saa oma sisemaailma muuta. Teine käib selle kohta, et pidev automaatsete emotsioonide kogemine (mis on omakorda käitumise peamine faktor) on paratamatu, muutes inimese abituks ohvriks: „ma ei saanud midagi parata …”. Kogu selle aastasadu kestnud ja süvenenud eksituse tagajärgi kogeb igaüks nii isiklikult oma probleemidega silmitsi seistes kui ka kõigi nende tagajärgedena, mida kogu inimühiskond tervikuna korda saadab.

Igaüks puutub päevast päeva kokku vajadustega rakendada sisemisi vaimseid ressursse, juhtida emotsionaalseid ja vaimseid protsesse, tulla toime reaktsioonide ja väljakutsetega. Ometigi pole ka praegu koolides praktilist vaimset kasvatust, ei Eestis ega mujal. See tähendab, et ka uus põlvkond ei ole paremini varustatud oskustega luua selliseid tagajärgi, mis fundamentaalselt erineksid praegustest. Kuidas saakski olla meil teed vaimse vormini? Oskusteni juhtida oma sisemaailma? Ma olen neid oskuseid kutsunud intrapersonaalseteks oskusteks, oma sisemaailma juhtimise ja suunamise oskusteks. Need on vaimse vormi aluseks.

Kuigi teadliku muutuse kunsti kursuste põhjal on välja töötatud katseprojekt koolides rakendamiseks, oleks ekslik arvata, et selline programm on nõudluse tekkides kohe suures mastaabis rakendatav. Olen ka isiklikult seisnud selle eest, et välja arendada digitaalne koolitusplatvorm vaimse vormi teadmistele ligi pääsemiseks, kuid ühiskonnana oleme me alles tee alguses. Praegu on oluline, et iga inimene avastaks ilmselge – et just sisemaailm on see, kus kogeme nii rõõmu kui kurbust, millele toetume eesmärkide saavutamisel ja milles ilmnevad takistused võivad panna meid nii loobuma kui ka arutult käituma. Kõik tegevused on juhendatud sisemaailmas toimuvast ja ilma teadvustamiseta ei oleks meie jaoks üldse miski ei kogetav ega ka olemas.