Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Keelekohvikud – kas ja milleks eesti keele õpe töötajatele?
„Kuidas registreerida ennast eesti keele tasuta kursustele?“ on kõige tüüpilisem küsimus Integratsiooni Sihtasutuse nõustamiskeskusesse pöördumisel, kus nõustatakse eesti keelest erineva emakeelega elanikke.
Eesti keele oskus annab tööturul eelise ja aitab iga päev aktiivselt osa võtta nii ühiskondlikust kui ka kultuurielust. Seega on küsimuse ajend vajadus õppida selgeks eesti keel ja teha seda võimaluse korral tasuta. Kahjuks ei jätku häid kursusi kõigile soovijatele ja sestap alustas sihtasutus kaks aastat tagasi eesti keele iseseisvalt õppimise toetamiseks keelekohvikute rajamist. Keelekohvikute eesmärk on julgustada inimesi eesti keeles suhtlema ja omandama eesti keele iseseisva õppimise oskused. See võimaldab eesti keelt omandada ka neil, kellel pole võimalik töögraafiku tõttu kursustel käia või kellel pole sääste, mida keeleõppesse panustada (isegi kui kulud hiljem hüvitatakse).
Rohepööre on muutunud justkui kohustuslikuks märksõnaks. Mis saab aga siis, kui keskkonnasäästlik lahendus tähendab, et keegi peab iga päev tassima kümneid kilosid rohkem või töötama tingimustes, mis ei ole enam inimlikud? “Päris jätkusuutlikkus ei saa tulla inimese tervise arvelt. Küsimus pole üksnes selles, kuidas vähendada jalajälge, vaid selles, kelle õlgadele ülesanne päriselt pannakse,” ütleb Saku Lätte turundusjuht Airi Freimuth.