1. Juhtkonna pühendumus ja eestvedamine – sellest ei saa üle ega ümber, kui töötervise ja tööohutuse jaoks pole visiooni, strateegiat, taktikat ega ressursse, ei tule ka ennetusest suurt midagi välja.
2. Töötajate kaasatus – teine edutegur on töötajate aktiivne osalemine tervise ja ohutuse teemades. Luu- ja lihaskonna vaevuste ennetamise puhul peaksid töötajad teadma, millised tegurid võivad probleeme tekitada, ja saama kaasa rääkida lahenduste otsimisel. Ehk inimestega tuleb rääkida ja nende muresid tõsiselt võtta.
3. Ohtude märkamine ja riskide hindamine – organisatsioonis peab olema süsteem, kuidas seda teha, ning kaasata tuleb kõiki olulisi osalisi, töötajate esindajad peavad algusest peale n-ö pardal olema. Olulisemateks ohuteguriteks, mis luu- ja lihaskonda mõjutavad, on liigne jõukasutus, ebamugavad asendid, suur korduste arv, vibratsioon, kontaktstress (näiteks surub tööriista terav serv vastu kätt) ja töötamine külmas. Lisaks tuleb arvestada, et selles „kompotis” on veel tegureid: meie luu- ja lihaskonda mõjutavad ka psühhosotsiaalsed ohutegurid (näiteks ülemäärane tööstress) ja individuaalsed ohutegurid (näiteks suitsetamine, rasvumine, vähene liikumine).
4. Riskianalüüsi läbiviimine – infot tuleks koguda võimalikult erinevatest allikatest nii objektiivsete (näiteks mitu kg töötaja reaalselt vahetuse jooksul tõstab) kui subjektiivsete (näiteks milliseid tööülesandeid hindavad töötajad füüsiliselt kõige raskemaks) hindamisinstrumentide abil. Selleks, et välja selgitada ohuteguri juurpõhjus, saab kasutada erinevaid tehnikaid, alates ajurünnakust kuni 5 MIKS-ini.
5. Riskide maandamise eesmärgistamine – kui oleme ohutegurid kaardistanud, tuleks nendega ka midagi ette võtta. Ei tohi unustada, et meetmetel on hierarhia: kõige tõhusam on ohutegur elimineerida (näiteks konveierliin raskete kastide kandmise asemel). Tuleb tõdeda, et kõige populaarsemad meetmed – töötajate koolitamine ja teadlikkuse tõstmine ning isikukaitsevahendid – on tõhususe poolest vastavalt eelviimasel ja viimasel kohal. Näiteks raskuste käsitsi teisaldamise koolitus ilma hierarhia teisi astmeid läbi mõtlemata on teaduslikult tõestatult vähese mõttekusega tegevus.
6. Tegevuste elluviimine – kui oleme eesmärgid seadnud, tuleb ka tegutsema hakata.
7. Luu- ja lihaskonna vaevuste alane harimine ja väljaõpe – kõige parem on seda teha üks-ühele, näost näkku ja tööspetsiifiliselt. Lisaks peab väljaõpet läbi viima pädev inimene. Siinkohal ka mõttekoht: kas massi- või e-koolitus annab soovitud tulemuse?
8. Tegevuste tõhususe hindamine – kui midagi tehtud, tuleks ka hinnata, kas see andis tulemusi. Mis halvasti, see uuesti, ehk tuleks minna tagasi punkti juurde nr 5 (või isegi vaadata üle alates algusest).