Tulevik on vabakutseliste müügimeeste päralt

Pink ise vahetas viimase „päris” töökoha USA asepresidendi Al Gore’i kõnekirjutajana vabakutselise elu vastu 1997. aastal. Paradoksaalsel kombel ajendas teda soov luua rohkem väärtust, teha midagi olulisemat, kui see oli tema silmis võimalik Valges Majas. Sellest teekonnast tõukus Pinki esimene raamat „Free Agent Nation”.

Teiseks põhjuseks oli soov paremini töö- ja eraelu ühildada. Elukorralduses, kus mõlemad vanemad kodukontoris töötavad, samal ajal kui järeltulijad kõrval­toas mängivad (ja aeg-ajalt tööreisile kaasa võetakse), pole tegelikult midagi uut. Pigem võib seda näha tagasi­pöördumisena tööstusrevolutsiooni­eelsesse aega, kui samuti elati ja töötati enamasti ühes kohas. Uuesti on see võimalikuks saanud tänu tehnoloogia arengule. Kui tootmisvahendid ei asu enam tehases, vaid kahe kõrva vahel, piisab töö tegemiseks arvutist ja võrguühendusest.

Need meist, kes on (veel) traditsiooniliste tööandjate palgal, ootavad aga üha enam, et saaksid töötada nagu vaba­kutselised ‒ et tööaeg ja asukoht oleksid paindlikud ning oleks võimalus rääkida kaasa oma tööülesannetes ja selles, kuidas neid täita. Raamatu „Liikumapanev jõud” põhitees on, et välisel kontrollil ja preemiatel põhinev motivatsioon on tänapäeva töömaailmas asendumas sisemise motivatsiooniga. Viimasel on Pinki järgi kolm komponenti: iseseisvus ehk vabadus otsustada oma tegevuse sisu ja vormi üle, meisterlikkus ehk võimalus katsumuste ja oskuste piiril balansseerides areneda ning eesmärk ehk seotus mingi suurema sihiga kui kasum.

Samal ajal on muutunud ka oskused, mida ühiskond ja majandus vajab. Kui lineaarset, loogilis-analüütilist mõtlemist nõudvad ülesanded saab üha enam automatiseerida, tõusevad esile n-ö parema ajupoolkera pädevused, nagu loovus, empaatia ning oskus näha seoseid ja suurt pilti. Toodete ja teenuste puhul ei piisa enam nende funktsionaalsusest. Konkurentidest eristumisel on võtmetähtsusega disain ja lugu. Edu saavutavad need, kes suudavad pakkuda emotsiooni, esteetilist naudingut ja tähendust.

Üha kasvav osa tänapäeva tööst on müümine, väidab Pink oma raamatus „To Sell is Human”. Ta kasutab terminit „non-sales selling” ehk müügiväline müük või laiemalt mõjutamine, mille eesmärk pole kätte saada kellegi raha, vaid mõni muu ressurss, näiteks aeg, tähelepanu või info. Ühelt poolt kaasneb vajadus oma toodet või teenust müüa eelmainitud iseendale tööandjaks olemisega. Teisalt oodatakse ka palgatöötajatelt järjest suuremat paindlikkust ja eri rollide täitmist, sealhulgas müümist. Pinki küsitletud professionaalid hindasid oma töö tulemuslikkuse seisukohalt müügitöö tähtsust proportsionaalselt suuremaks kui sellele pühendatud aega.

Veendunult kummutab Pink eelarvamust ebasiirast ning pealetükkivast müügimehest. Infoühiskonnas on kadunud ostja ja müüja vaheline informatsiooni asümmeetria ja sellest tingitud müügimehe võimupositsioon. Tolmuimejat ostma minnes saab end veebis vajaliku infoga kurssi viia ega pea lootma poemüüja soovitustele (tegelikult pole muidugi enam vaja poodigi minna). Nii tõuseb fookusesse empaatia, oskus küsida ning mõista kliendi vajadusi ‒ ka neid, mida too ise sõnastada ei oska (äkki pole tal tegelikult vaja tolmuimejat, vaid hoopis kodukoristusteenust).

Peale tervikliku pildi töö muutumisest pakuvad kõik Pinki teosed hulga praktilisi nõuandeid, kuidas käsitletud teadmisi rakendada ja uutes oludes eduks vajalikke oskusi arendada. On põnev näha, kuidas suhestub seniste teostega värske „Millal”, mis räägib ajastamisest. Küllap leiab sealtki hulga konkreetseid soovitusi, mille abil nii enda kui ka oma organisatsiooni produktiivsust ja rahulolu suurendada.