Positiivsusest särav müügisekretär Sirje Piirsalu: on suur väärtus, kui saad rõõmuga tööle tulla

Kahjuks ei olnud seda tööd kauaks, sest pakuti villimisjaoskonnas vahetuse meistri kohta, boonuseks korter Saku uude valmivasse kortermajja. Sellest pakkumisest ei saanud keelduda. 1981. aastal tuli vahetuse meistriks tööle ka Riho Evendi. Kuna töö oli tihti ka öises vahetuses ja laste kõrvalt oli nii keeruline, siis kauplesin end raamatupidamisse tööle. Töö käis sel ajal arvelauaga. Lisaks paberihunnikutele oli igal töölaual ka tuhatoos – kõik suitsetasid. Praegu ei kujutaks sellist asja ettegi! Arvelaud vahetus peagi välja elektrilise kalkulaatori vastu ja mõni aeg hiljem saime ka esimesed Robotron arvutid, mis olid pea terve töölaua suurused ja peal nii palju värvilisi nuppe nagu lennuki kokpitis.

Edasi tuli ilus aeg – õlletehas nimetati 1979. aastast ümber Saku Eksperimentaalõlletehaseks ja olime Nõukogude Liidu alluvuses. Eesrindliku ja eduka ettevõttena olid meil toona kõrgemad palgad, õlletehasele ehitati juurde paneelmaju, pommivarjend, tenniseväljak, garaažikooperatiivid ja saadi ka rahad uue administratiivkorpuse ehituseks (tänane peamaja). 1982. aasta suvel läks ehitus lahti ja igale töötajale olid ette nähtud ühiskondlikult kasuliku töö tunnid ehitusel. Olen pidanud kive ja segukotte tassima, lõputult koristama – kõik selleks, et peamaja valmiks.

1985. aastal, mil peamaja valmis sai, avati siin kauplus, apteek, pangakontor, postkontor, juuksur, hambaarst, velsker ja elektriravi. Õlletehases oli toimiv käsitööring, ansambel, puhkpilliorkester, kala- ja jahimeesteselts, kino- ja orienteerumisklubi, suvila Varblas. Tehasel oli oma buss, millega käidi imetillukese omaosaluse eest nii Kiievis, Peterburis, Moskvas, Karjalas, Jurmalas, rääkimata paljudest ekskursioonidest Eestimaal. Need olid suured boonused töötajatele. Õlletehase peod olid väga suurejoonelised, alati pikkade söögilaudade ja uhkete esinejatega. See oli tõeline õitseaeg.

Taastatud Eesti Vabariigi aeg oli õlletehasele keerukas, rahakraanid olid kinni keeratud. Minu koht raamatupidamises likvideeriti, sest arvepidamine muutus ja töö läks üle arvutitele. Olin mõnda aega tööl fuajee sekretärina. Toona oli majas telefoni keskjaam – mina olin see, kes majja tulevaid kõnesid puldist ühendas.

Kui lahtise õlle osakonda tulid uudsed KEG vaadid, tekkis vajadus töötajate järele ning asusin 1994. aastal müügiosakonda tööle Horeca ja vaadiõlle tellimuste vastuvõtjana. Rock Summer ja Õllesummer, kõik said oma tellimused meie käest. Müügiosakonnas olen siiani. Kaks korda olen mõelnud ka töölt lahkumisele, aga kui plussid ja miinused lauale panin, siis oli selge, et mõistlikum on jääda.

Tänapäeval on üldiselt kombeks rääkida, et 3–5 aastat ühes ametis või ettevõttes on justkui piisav, siis peaks ametit või kohta vahetama. Mis sa sellest printsiibist arvad?

Kui ma oleksin ühte ja sama tööd pidevalt teinud, siis oleksin muidugi küllastunud. Minu ametikohad on palju muutunud ning see ettevõte, kuhu ma tööle tulin ja milline Saku Õlletehas täna on – arenenud, uuenduslik – see on mind siin hoidnud.