Autor: Keit Ausner • 26. aprill 2019

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kuigi võimalused, väljakutsed ja pinged on tegusa elu lahutamatu osa, ei ole virvarris tasakaalu hoidmine alati niisama iseenesestmõistetav. Miks me mõnikord üle pingutame? Miks me sageli liigset ärevust tunneme? Pidev võitlus stressi ja pingega ei saa olla meie eesmärk elus. Kuigi me ei saa pingelisi olukordi ära hoida, saame õppida ennast juhtima ja neid olukordi ära tundma. Appi tulevad neuroteadused ja psühholoogia, mis avavad eduka enesejuhtimise tagamaid.

Eluterve positiivne isekus

Kipume rääkima, et keegi meist ei talu rutiini ega taha üksluisust, tegelikult mõjub teatud rutiin meile hästi. Rutiin tähendab igaühe jaoks erinevat asja, mõne jaoks seisneb see igahommikuste tegevuste täpses järjestuses, mõne jaoks kindlas trennigraafikus, aga see võib tähendada ka seda, et oled igal nädalal leidnud ühe päeva, millal pühendad aega iseendale. Iseendale aja leidmist võib nimetada suisa positiivseks isekuseks, see on platvorm sellele, et oleksime eluterved ja suudaksime üldse teistega arvestada. Ega niisama naljalt ei öelda, et armastus algab iseendast.

Perspektiivitu olek tekitab depressiivsust

Oled sa kunagi tundnud, et rahulolu ei olegi võimalik saavutada? Või ehk unistanud sellest, et kaoks see veider ärevuse tunne ja saabuks mingisugune zen-olek? Ilma sotsiaalse võrgustikuta ei ole rahulolutunnet võimalik saavutada. Kuigi me häbeneme sageli tunnistada, et vajame ümber inimesi ja tuge, siis on see rahulolu seisukohalt väga oluline. Teine oluline määraja on eesmärk – inimesed vajavad oma ellu eesmärke. Need võivad olla täiesti erinevad eesmärgid, näiteks maja ostmine, oma valdkonna märkimisväärsed saavutused või hoopis tantsima õppimine, aga me kõik vajame midagi, mille nimel pingutada, sest muidu triivime elus sihitult ringi. Perspektiivitu olek tekitab depressiivsust, mistõttu on vaja midagi, kuhu oma energia suunata.

Tahan vs. pean

Enesejuhtimine võib tunduda esmapilgul vaevanõudev ja keerukas protsess – muuta seda, kuidas oled harjunud mõtlema ja tegutsema. Võti peitub lihtsates tehnikates ja pisikeste sammude haaval liikumises. Üks lihtne tehnika on teha väike mõtteviisi muudatus. Selle asemel et mõelda, et pead midagi tegema ja endale peale suruma, mõtle pigem, et tahad seda teha. Asendades sõna „pean” sõnaga „tahan”, anname ajule märguande, et tegu on millegagi, mis on meile hea. Oled ehk tähele pannud, et „pean” on kõikjal – ma pean selle ära tegema, siis pean veel poodi minema ja pärast pean lapse trennist ära tooma. Mõttemuudatus, et sa tahad seda teha või hoopis võid seda teha, võtab tegelikult automaatselt stressi maha – ma tahan selle ära teha, siis on mu päev korras, kui tahan, võin veel õhtul trenni ka minna. Ainuüksi väikese sõnamuudatusega annad endale vabaduse olla otsustaja, kes ei pea midagi tegema, vaid teeb neid asju, mida ta tahab teha. Usu, see efekt on tuntav.

Sammhaaval paremaks enesejuhiks

Enesejuhtimist tuleks vaadata nagu agiilset juhtimist – pead harjutama ja juppide kaupa omale uusi harjumusi sisse juurutama, miski ei sünni üle öö, eriti uued harjumused. Selliseid lihtsaid, kuid mõjusaid nippe, mida kohe rakendada, on palju. Teadlikkus nendest võimalustest ja ka nende lihtsusest aitab meil tuua ellu palju kasulikke muutusi ja ennetada ülepinget.

Juunikuus alustab uus koolitus „Eduka enesejuhi oskused”, kus psühholoogiadoktor ja inimeste juhtimise konsultant Eva-Maria Kangro räägib sellest, kuidas psühholoogia ja neuroteadused enda kasuks tööle panna. Ta jagab teaduspõhiseid võtteid ülemäärase stressi ennetamiseks ja edasiviivaks tegutsemiseks. Kui tundsid juba seda artiklit lugedes, et enesejuhtimise teema ja tehnikad on sinu jaoks huvitavad ning olulised, siis tule kindlasti koolitusele – põnev ja soovitusterohke päev on garanteeritud!