Vilepuhumine kui seni Eestis reguleerimata ala

Vilepuhumine on kõnekeelne mõiste, mida kasutatakse siis, kui keegi julgeb võtta sõna ja avalikustada tööandja rikkumisi või muul viisil ebaeetilist tegevust. Eelmise aasta detsembrini puudus Euroopa Liidu tasandil regulatsioon, mis tagaks vilepuhujate õigusliku kaitse pärast vihje andmist. Eesti ei olnud siinpuhul erand. Nimelt on selgesõnaline vilepuhujate kaitse seadusega sätestatud üksnes kümnes Euroopa Liidu 28 liikmesriigist. Euroopa Liidu seadusandja otsustas valitsevat olukorda muuta, võttes vastu vilepuhujate direktiivi, mille eesmärk on parandada teatud valdkondades õigusnormide täitmist vihjeandjatele tööandja survemeetmete eest tõhusa kaitse tagamise kaudu.

Uus regulatsioon tõi kaasa lisakohustused asutustele ning keskmistele ja suurtele ettevõtetele. Direktiivi kohaselt kohustuvad kõik asutused ja finantsteenuste valdkonnas tegutsevad ettevõtted ning rohkem kui 50 töötajaga muud ettevõtted välja töötama turvalise kanali asutusesiseseks rikkumist teavitamiseks. Teabe avaldamiseks loodud kanal peab võimaldama rikkumistest teavitada suuliselt või kirjalikult või mõlemal viisil.

Lisaks näeb direktiiv ette kohustuse kehtestada rikkumisteadete menetlemise kord. Direktiivi kohaselt on tööandja kohustatud seitsme päeva jooksul kinnitama rikkumisteate kättesaamist ja kolme kuu jooksul kättesaamise kinnitamisest andma tagasisidet järeltegevuste kohta. Seega tuleb ettevõtjatel määrata konkreetne isik või üksus, kes hakkab rikkumisteadetega tegelema. Rikkumisteadetega tegelev isik võib mh olla ettevõtteväline isik, nt välisnõustaja, audiitor või töötajate esindaja.