Autor: Harald Lepisk • 25. märts 2022

Juhtugu mis tahes, ma leian lahenduse

Mis tunne on esmaspäeva hommikul ärgata teadmisega, et mis iganes probleemid võivad sel nädalal juhtuda, ma leian sellele lahenduse? Kutsugem seda loovaks enesekindluseks - veendumuseks, et suudan enda elus ette tulevatele probleemidele lahendused leida ja elu paremaks muuta.
Harald Lepisk

Loovus on meie võime leida probleemidele uudseid ja kasulikke lahendusi. Ehk teha asju paremini, kui oleme seni teinud. Võime jaotada loovuse kolme kategooriasse:

•praktiline loovus - elus ette tulevatele probleemidele lahenduste leidmine

•kunstiline loovus - enda kireprojektidega tegelemine ja millegi nauditava loomine

•innovaatiline loovus - lahendusideed, mis rakenduvad ühiskonnas laiemalt.

Loovus on nii tihedalt põimitud meie elus ja mõtetes, et me ei pruugi teadvustada selle igapäevast rakendamist. Näiteks disainmõtlemine ja coaching on struktureeritud lähenemised loovale protsessile, mille eesmärk on märgata paremaid võimalusi ja saada elus paremaid tulemusi.

Loovus annab meile võime näha võimalusi seal, kus teised näevad vaid piiranguid.

Kust tulevad head ideed?

Inspiratsiooniallikaid võid leida kõikjalt enda ümber: looduses toimuv, enda sisekaemus, töövälised tegevused, teised inimesed ja nende loodud lahendused. Tarvis on lihtsalt märgata.

Tegelikult 100% täiesti uusi ja originaalseid ideid leiab harva, sest oma olemuses on loomine olemasolevate komponentide kombineerimine uudsel moel. Näiteks märkad nutikat strateegiat, kuidas spordiklubi enda liikmeid aktiivsena hoiab ja kohandad selle lahenduse oma meeskonnaliikmete pühendumuse tõstmiseks tööl.

Kui tavaline kopeerimine on 1:1 lahenduse järeletegemine, siis loov kopeerimine on see, kui kohandad mujal toimiva lahenduse enda asutuse jaoks, arvestades inimeste ja protsesside eripärasid.

Mis teeb idee vaimustavaks?

Mõtle mõnele imelisele muusikapalale - tähtedest on loodud laulusõnad ja nendest omakorda laused, millele on lisatud viis; instrumente, rütme ja toone on kombineeritud uudsel moel, andes sellele ilusa vormi.

Nii nagu muusikapala, teevad ühe idee heaks valitud komponentide oskuslik kooslus, mis kõlab hästi kokku. Mida paremini mõistame enda kuulaja igatsusi, hirme ja vajadusi, seda tabavamalt oskame enda loominguga vajutada nuppe, mis panevad tema hinge helisema.

Osavad kommunikatsiooniinimesed suudavad vähesega äratada sihtgrupi tähelepanu, huvi ja soovi tegutseda, sest oskavad vajutada õigeid nuppe. Ehk kui tahad värvata enda ettevõttesse tarkvaraarendajat, siis tuleb leida üles tema nupud ja need ei pruugi olla üldse samad nupud, mis personalispetsialistist kolleegi silmad särama panevad.

Miks jääme meeskonnas uute ideede leidmisel toppama?

Improvisatsiooniteatri näitlejad kasutavad laval “jah ja…” põhimõtet. See on kokkulepe, et me mängime edasi sellega, mille üks näitleja teisele ette söödab. Seepärast võibki laval eimillestki kasvada välja täiesti vaimukas ja vaimustav lugu.

Vastand sellele mõtteviisile on “jah, aga…”, mis on populaarne korporatiivteatri koosolekutel. Kus igale uuele ideele tuleb kiirelt kolm põhjust, miks seda ideed ei saa ettevõttes rakendada.

Esmased ideed on nagu äsjasündinud beebid - nad vajavad hoolitsust, arengutuge ja aega, enne kui ülikooli lõpetavad, kodust välja kolivad ja Nobeli preemia saavad. Kuni osad kolleegid eeldavad, et iga uue ideega peaks kaasa tulema toimiv äriplaan ja läbimõeldud rakenduskava, võimegi taas leida ennast vanade lahenduste juures, tehes asju nii nagu varem.

Konflikt tekib siis, kui üheagselt asuvad tööle genereerija, viimistleja, kriitik, otsustaja ja elluviija - need on erineva ülesandega rollid, kel on oma aeg ja koht.

Kas ma lahendan ikka päris probleemi?

Õige probleemi sõnastamine on juba pool lahendust. Seepärast tasub küsida: mis on juurpõhjus - mis probleemi tegelikult lahendame?

Näiteks märkasin, et kirjatööde juures tekkis mul kiusatus minna sotsiaalmeediasse surfama. Küsisin endalt, miks see kiusatus tekib? Mõistsin, et see tuleneb kirjutamisel ebamugavustundest “Kas see on ikka piisavalt hea?”. Võin sealt edasi veel rohkem sügavuti minna, aga antud juhul on oluline, et pole otstarbekas lahendada pealiskihi probleemi sotsiaalmeedia blokeerimise näol, vaid tuvastada ja tegeleda juurpõhjusega.

Kui mingi probleem kerkib asutuses üha uuesti üles, siis tõenäoliselt oleme lahendanud sümptomeid, aga mitte probleemi põhjust.

Mis aitab ladusamalt genereerida ideid?

Kui probleemipüstitus on selgelt paigas, aga ideede paber on ikka tühi, siis küsi mõte käima. Avatud küsimused ergutavad aju tööle ja käivitavad kujutlusvõime. Proovi näiteks neid:

•Mis oleks kui…

•Mis peaks juhtuma, et…

•Kuidas saame…

•Kes veel saab meid aidata…

Täiskasvanuna kaldume nägema asju sellena, mis need on. Lapsed aga näevad asju sellena, mis need saaksid olla. Kui täiskasvanuna vaatan pappkasti ja mõtlen, et kast on vaja paberikonteinerisse viia, siis minu kaks mudilast kodus vaatavad sama kasti ja mõtlevad elevusega: “maja, lennuk, jäätisekohvik…”

See tuletab mulle meelde mitte vaadata enda tööasju vaid sellena, mis need on, vaid sellena, mis need võiksid olla. Sellest kujutlusvõimest algavadki algatused ja teod, millele aastate pärast võime uhkusega tagasi vaadata.

Harald Lepiskit on võimalik kuulata personalitöötajate inspiratsioonifestivalil, mis toimub 9-10. juunini. Täpsemalt vaata SIIT.

Jaga lugu
Personaliuudised.ee toetajad:
Helen RootsPersonaliuudised.ee juhtTel: 55 988 223
Cätlin PuhkanPersonaliuudised.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700
Liina AruKonverentside programmijuhtTel: 5559 1230