Vabatahtlik töö – miks ma seda teen?

Enne kui vaatame hobidega seotud kogemusi, räägin sellest, mis toimub praegu ehk miks see artikkel sündis. Lugu algab minu praeguse tööandja SEB Panga mõtteviisist ja initsiatiividest. Tööandja on igale töötajale ette näinud ühe päeva aastas vabatahtliku töö tegemiseks. Kui nüüd mõelda numbrite keeles ja arvestame, et meil on umbes 1000 töötajat, siis saame teha aastas 8000 tundi tööd, mis on umbes nelja inimese terve aasta tööaeg. Paneb ju mõtlema!

Üks SEB kõige populaarsemaid tegevusi on rahatarkuse tundide andmine, mis on olnud äärmiselt äge osalejatele ning huvitav lastele. Vabatahtlikke tunde andma ei ole vaja sundida, pigem on töötajaid rohkem kui koole, kuhu minna saame. Iga kool on olnud erinev, rahatarkuse tunde antakse päris esimestes klassides kui ka gümnaasiumis. Iga ettevalmistus on olnud õppetund – vaata enda ellu, mõtle läbi lugu ja jaga seda läbi kogemuse võtme. Aastatega on SEB kokku pannud toetavad materjalid, videod, ülesanded, mängud. Tundide andmise aeg on tavaliselt tööpäev ja seega kulub panga toetatud päev marjaks ära.

Rahatarkus ei ole aga kindlasti ainukene initsiatiiv. Tiimidel on täielik vabadus leida hoopis enda tee ja minna koos appi mõnele organisatsioonile, eriti populaarsed on olnud viiruse ajal väljas toimuvad üritused, kus saab korraga teha head, nautida värsket õhku ja distantsi hoidmisega ei ole kohe üldse probleemi. SEB töötajad on käinud abiks Botaanikaaial, Vabaõhumuuseumil, Toidupangal ning jagame enda muljeid tavaliselt ka läbi töötajate intraneti. Vabatahtliku töö tegijaid tunnustab SEB tänukirjaga.

Ehkki ka järgnev lugu sai alguse tööandja juurest, kasvas sellest välja aastatepikkune vabatahtliku töö. Jõulumaad korraldama sattusin tõesti tänu juhusele. Otsisime enda rõõmsameelse eelmise tööandja personalitiimiga kohta, kus saaksime kasutada tööandja võimaldatud vabatahtlike päevi. Leidsime Mia jõulumaa ja käisimegi kõik jõulumaal abiks. Ühest päevast jõulumaal sai minu jaoks aastatepikkune põnev kogemus nn personalipäkapikuna.

Tänan siiralt kogu Miakate kogukonda, sadu vabatahtlikke, kelle koordineerimisega olen saanud naeru, õhinat ja ka pisaraid tunda. Aga olen valmis taas astuma ametisse ja toimetama. Sellevõrra suur oli see emotsioon, mille iga kord kaasa võtsin. Need sajad lapsed ja ka täiskasvanud, kes läksid kodu poole, muinasjutt hinges, nii meie võrratutelt jõulumaadelt kui muusikali „Koerhaldjas Mia” etendustelt. Muusikali vabatahtliku tööst võiks kirjutada lausa raamatu, neid lugusid on lihtsalt nii palju.

Alles nüüd jõuan ringiga tagasi sinna, kuidas üldse vabatahtliku tööga kokku puutuma hakkasin. Minu esimene lugu sai kindlasti alguse hobist. Armastan loodust ja loomi, spordin koos enda neljajalgsete sõprade ehk hobustega. Ratsavõistluste korraldamine on keerukas ja kulukas ettevõtmine ning kõikide võistluste juures toimetab sadu entusiaste, nii sattus ka allakirjutanu vabatahtlike kogukonda just võistluste korraldustiimide kaudu ning tegemist on jätkuvalt. Aeg ja energia on siin peamised lipusõnad, sest energiat läheb vaja tõeliselt palju. Mõne võistluse vabatahtlike tööpäevad võivad olla väga pikad. Vastu saadakse selle eest hea kõhutäis sooja sööki, aga võrreldamatult rohkem saab tänusõnu, sõpru, kogemust ja vahetut spordirõõmu.

Emotsioonid on tavaliselt kõige suurem väärtus, mille kaasa olen võtnud ja endas hoian. Rõõm lapse silmades, kes esimest korda sattus nägema etendust. Rõõm vanapaari silmades, kelle toidumure on lahendatud järgmisteks nädalateks. Siiras lust koerakutsika silmades, sest keegi tuli ja viis jalutama ning tegi pai. Kätemeri rahatarkuse tunnis, kus nii mudilased kui ka gümnaasiuminoored soovisid jagada enda lugu. See rida võib jätkuda lõputult. Siin ei ole ainult emotsioone millegi ärategemisest, vaid milleski palju suuremas osa olemisest. Vabatahtlik ei aita üksnes teisi, vaid ta aitab paljudel juhtudel ka iseennast, õpetab ennast tundma ja aitab mõista endale vajalikke kogemusi, avardab maailmapilti ning lihvib uusi oskusi.

Mul on hea meel tõdeda, et tähelepanu vabatahtliku tööle meie ühiskonnas järjest kasvab ja tihti satutakse esimesele vabatahtliku töö üritusele enda töökoha kaudu. Eestis on juba päris suur hulk ettevõtteid, mis panustavad ühiskonna hüvanguks ja pakuvad enda töötajatele võimaluse üks või mitu päeva aastas pühendada päev või koguni mitu hoopis muule tegevusele, kui seda on igapäevatöö. Soovin, et lisaks minu endistele ja praegusele tööandjale SEB Pangale, saaksid ettevõtted lugudes eeskuju ja innustust.