Naisjuhtide nappus pole juhus: naised toetavad üksteist vähem kui mehed

Sunniviisiline jõustamine ja kvoodid tegelikult ei lahenda naisjuhtide vähesuse muret, muutus peab tulema võimestamisest, haridusest ja ka tahtest, kirjutab juhtimiskoolitaja, coach ja personaliekspert Ülle Pind.

Mulle meeldib kohtuvalt treeningsaalidest jaanuari alguses mööda käia. Miks? Sest see on parim meenutus sellest, kui kaduvad on meie uue aasta hakul antud lubadused.

Juhtimis-coach Merle Viirmaa on ligi 10 aastat tegelenud naisjuhtide väljakutsetega, ta on veendunud, et naiste madal ambitsioon juhiks areneda on müüt. Küll aga märkab ta harjumusi, kuidas naised end ise torpedeerivad.

Homme tähistatava naistepäeva valguses vaatleme naiste positsiooni tippjuhtimises ja teadusmaailmas. Naisjuhte on rohkem kui kunagi varem, kuid teekond tippu nõuab endiselt sihikindlust ja tugevat süsteemi. Kogemusi jagavad Grant Thorntoni ja TalTechi naisjuhid.

Rohepööre on muutunud justkui kohustuslikuks märksõnaks. Mis saab aga siis, kui keskkonnasäästlik lahendus tähendab, et keegi peab iga päev tassima kümneid kilosid rohkem või töötama tingimustes, mis ei ole enam inimlikud? “Päris jätkusuutlikkus ei saa tulla inimese tervise arvelt. Küsimus pole üksnes selles, kuidas vähendada jalajälge, vaid selles, kelle õlgadele ülesanne päriselt pannakse,” ütleb Saku Lätte turundusjuht Airi Freimuth.