23. mai 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kas mäetööline saab olla töövõtja ja vastutada ise oma töökeskkonna eest?

Praktikas tuleb sageli ette olukordi, kus pooled on sõlminud lepingu, mis kannab käsunduslepingu nime, ent oma tunnustelt vastab siiski töölepingule. Huvi, lasta leping ümber hinnata töölepinguks, on üldjuhul tööd teinud inimesel, sest sellest sõltuvad tema sotsiaalsed garantiid. Lepingu tegelikku olemust hindab tavaliselt töövaidluse käigus töövaidluskomisjon või kohus. Siiski tuleb aga ette ka neid olukordi, kus lepingu sisu hakkab ümber hindama tööinspektsioon riikliku järelevalvemenetluse käigus.

Lepingutasu nimetati palgaks

Üks selline juhtum leidis aset 2015. aasta septembri lõpus. Tööinspektsioonile saadeti arstiteatis raske tööõnnetuse kohta Eesti Energia Kaevandused AS-i töötajaga. Õnnetuse asjaolude uurimisel selgus, et peatrauma saanud kannatanu oli tööle asunud juba 2014. aasta aprillist, kuid käsunduslepingu alusel. Üldjuhul tööinspektsioon käsunduslepingu raames juhtunud õnnetusi tulenevalt töötervishoiu ja tööohutuse seadusest (TTOS) tööõnnetuseks ei loe, kuid selle õnnetuse puhul tekkis küsimus, kas kaevanduses töötav mäetööline saab ikka käsundit täita. Selleks, et määratleda, kas TTOS mõistes on juhtum vaadeldav tööõnnetusena või mitte, tuli alustuseks hinnata, mis õigussuhtega oli kannatanu ja töötamist võimaldanud isiku vahel tegelikult tegemist.

Kaevandused on nii spetsiifiline valdkond, kus iseseisev tegutsemine, sõltumatuna käsundiandjast ning lähtudes vaid töö eesmärgist, ei ole sisuliselt võimalik. Nii selguski lepingu sisulise hindamise käigus, et ka käsundiandja oli lepingu sõlmimisel aru saanud, et selle lepingu raames töö tegija peab alluma ettevõttes kehtivale korrale ja reeglitele ning täitma kõiki käsundiandja antud juhiseid. Lisaks oli lepingutasu nimetatud, kas kogemata või teadlikult, palgaks. Käsundusleping oli sõlmitud määramata tähtajaga.

Käsundusleping annab töötajale enam iseseisvust

Käsunduslepingu alusel kohustub käsundisaaja vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundisaaja) teenuseid ja käsundiandja peab maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Käsundisuhet iseloomustab käsundisaaja suurem iseseisvus käsundi täitmisel, teisisõnu käsundisaaja ei allu käsundiandja vahetule kontrollile ja tegutseb omal riisikol.

Eelkõige eristabki töölepingut teistest võlaõiguslikest lepingutest, sealhulgas käsundus- ja töövõtulepingust, töötaja ja tööandja sõltuvussuhte suurem määr. See tähendab, et vaidluse korral tuleb alati hinnata, millisel määral on töötaja oma töö planeerimisel ja tegemisel iseseisev. Sellest, kas töötegija on tööd tehes iseseisev või allub kellegi juhtimisele ja kontrollile, oleneb aga muuhulgas see, kes vastutab tema töökeskkonna eest ehk töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise eest üldiselt.

Töölepingulise suhte korral on esmane vastutus tööandjal, töövõtu- ja käsunduslepingu puhul aga töötegijal ehk töövõtjal või käsundisaajal. Töösuhtele omaste tunnuste kindlakstegemiseks tuleb hinnata muuhulgas, kas tööd tegev isik on iseseisev otsustamaks töö tegemise viisi, aega ja kohta. Töölepingu seaduse (§ 1 lg 4) kohaselt ei kohaldata töölepingu kohta sätestatut lepingule, mille kohaselt töö tegemiseks kohustatud isik on töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev.

Ettevõte vaidlustas inspektori otsuse

Kaevanduses juhtunud õnnetuse puhul tööd tegev isik ise töö tegemise viisi, aega ja kohta valida ei saanud, mis viitas selgele alluvusvahekorrale poolte vahel ja on omane töösuhtele. Lisaks sisaldusid sõlmitud käsunduslepingus viited allumisele ettevõte kehtestatud reeglitele. Juhul, kui neid lepingus ei oleks olnud, oleks tööinspektsioon saanud reeglite allumise välja selgitada küsitluse teel või võrreldes näiteks käsunduslepingute alusel tööd teinud inimese ülesandeid ja töökorraldus teiste samalaadset tööd teinud inimestega. Konkreetses ettevõttes oli aga enamik sama tööd tegevaid inimesi tööl hoopiski töölepingu alusel.

Tööinspektsioon asuski õnnetusjuhtumi asjaolude väljaselgitamise käigus seisukohale, et tegemist on tööõnnetusega. Ettevõte sellega ei nõustunud ja esitas inspektsioonile tööõnnetuse raporti asemel akti õnnetusjuhtumi uurimise lõpetamise kohta.

Selle peale pidi aga ka järelevalveasutus reageerima ehk tööinspektor tegi äriühingule ettekirjutuse kohustusega tühistada koostatud akt, menetleda õnnetust tööõnnetusena ja esitada tööõnnetuse raport. Tööandja raportit ei esitanud, vaid vaidlustas ettekirjutuse kohtus.

Tööandja põhjendas kaebust kohtule väidetega, et tööinspektoril ei ole volitust otsustada poolte vahel sõlmitud lepingu liigi üle, tunnistada käsundusleping ilma lepingupoole vastavasisulise tahteavalduseta töölepinguks ja menetleda seejärel õnnetusjuhtumit tööõnnetusena.

Kannatanu järgis tööandja eeskirju

Vaidlust lahendas Tartu halduskohus. Kohus jättis asjas (nr 3-15-2979) Eesti Energia Kaevandused AS-i kaebuse täies ulatuses rahuldamata, põhjendades oma otsust järgnevalt. Kohus selgitas lahendis, et töölepingu seaduse § 4 lõiked 2 ja 4 võimaldavad lugeda töölepingu sõlmituks ka juhul, kui see ei vasta vorminõuetele, kuid töötaja on asunud täitma tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest. Eeltoodust järeldub seega, et töösuhte tuvastamiseks peab kindlaks tegema, kas väidetaval tööandjal on õigus korraldada tööprotsessi, aga töö tegijale juhiseid ja kontrollida tema tööd ning kas töötaja on kohustatud alluma tööandja korraldustele, juhistele ja töökorrale.

Antud asjas vaidluse põhjustanud leping oli küll pealkirjastatud käsunduslepinguna, kuid selle sisu vastas enamikule nõuetele, mis on ette nähtud töölepingu kirjaliku dokumendi kohta töölepinguseaduse § 5 lõikes 1. Kohus märgib, et sõlmitud lepingust nähtub, et kannatanul tuli täita oma ülesandeid vastustaja kordade ja eeskirjade järgi, tema määratud tööpäeva kestel, tema antud kaitse- ja töövahenditega, tema järelevalve all, vastavuses tema juhistega ja tegutseda talle lojaalselt. Lepingus sisalduv ei luba järeldada, et kannatanul oli üldse mingit iseseisvust töö tegemise viisi, aja ja koha valikul. 

Ettekirjutus polnud õigusvastane

Kohus selgitab muuhulgas otsuse üle tööinspektsiooni järelevalve pädevuse ja ulatuse TLS § 115 ja TTOS alusel. Kohtu hinnangul peab tööõnnetuse uurija välja selgitama õnnetusjuhtumis seose töötaja töö või töökeskkonnaga. Seda kohustust pole aga kuidagi võimalik täita, kui ei tuvastata, milline oli kannatanud ja talle ülesandeid andnud isiku vaheline tegelik suhe. See on tööinspektoril olemas õigusaktidest tulenev volitus selleks, et otsustada poolte vahel sõlmitud lepingu liigi üle, tunnistada nende suhe ilma poolte vastavasisulise tahteavalduseta töösuhteks ning menetleda seejärel õnnetusjuhtumit tööõnnetusena.

2015. aasta septembris toimunud ja raske kehavigastusega lõppenud õnnetusjuhtum leidis aset siis, kui kannatanu täitis vastustaja töötaja antud korraldust. Kuna aga ettevõtte akti alusel lõpetati õnnetuse uurimine põhjusel, et see ei juhtunud mitte töötaja, vaid käsundisaajaga, oli tööinspektoril olemas õiguspärane alus selleks, et nõuda ettevõttelt akti tühistamist, teha talle ettekirjutus õnnetusjuhtumi tööõnnetusena menetlemiseks ja uurimise tulemuste kohta kirjaliku raporti koostamiseks. Kohus märgib lõpetuseks, et eeltoodud järeldustel pole Tartu halduskohtul mingit alust pidada vaidlustatud ettekirjutust õigusvastaseks.

Tegu pole üksikjuhtumiga 

Tööinspektsiooni praktikas ei ole tegemist aga üksikjuhtumiga. Lepingute sisuline hindamine on toimunud tööõnnetuste uurimisel ka varem, kuid eelviidatud kohtuotsus annab veel kord kinnitust, et järelevalves valitud tee on õige.

Üks esimestest vaidlustest lepingu olemuse ning sellest tulenevalt õnnetusjuhtumi lugemiseks tööõnnetuseks leidis aga aset juba 10 aastat varem, kui 2005. aasta septembris sai 42-aastane mees ehitusobjektil kukkudes raske kehavigastuse, kui kukkus ehitusobjektil klaasgalerii lae klaaside paigaldamisel kolme meetri kõrguselt betoonpõrandale.

Siis väitis tööandja, et tal oli suuline töövõtuleping hoopis teise ettevõttega, mitte tööd teinud füüsiliste isikutega.

Tol korral jõudis vaidlus lepingu olemuse ja tööinspektori pädevuse üle tööõnnetuse raporti nõudmisel Tallinna ringkonnakohtuni, kes tegi 6. juunil 2007 haldusasjas (nr 3-06-118) samuti otsuse, et tegemist oli sisuliselt töösuhtega ning tööinspektoril oli õigus ja kohustus hinnata õigussuhte olemust, et kvalifitseerida tööõnnetus ja asuda seda uurima.

Seega kümme aastat on möödunud, kuid probleemid lepingute olemusega on jäänud. On selge, et kuni töö tegijal on tervis korras, ei ole tal erilist vahet, mis leping temaga sõlmitud on, kuid siis, kui raske tagajärg saabunud, võib olla juba hilja mõelda sellele, mis oleks võinud ja pidanud toimuma töötegija tervise säilimiseks tegelikult. 

Töösuhtes vastutab töötaja töötervishoiu ja tööohutuse eest tööandja, käsundi- ja töövõtulepingu korral aga käsundisaaja või töövõtja ise. Siiski jääb probleem, kas see on alati võimalik ja mõistlik, eriti kui võrrelda ettevõtja ja üksiku füüsilise isiku võimalusi ja oskusi töökeskkonnaalast tegevust korraldada.

Allikas: Tööinspektsiooni infokirja Tööelu 2016. aasta aprillinumbris.

Autor: Meeli Miidla-Vanatalu, tööinspektsiooni peadirektori asetäitja töösuhete järelevalve ja õiguse alal