20. september 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Mida sa teed? vs. Miks sa teed?

Kui rääkida meeskonnakoolitustel tööle tähenduse andmise olulisusest, vaatab alguses enamik osalejatest mind tuima pilguga. „Miks peaksin ma oma tööle uut tähendust otsima, kui teen seda niikuinii ainult palga teenimise nimel?”, on nende mõtetes. Alustuseks küsin nendelt siis lihtsa küsimuse – Mis on sinu tänaseks tööks ehk mille eest sulle palka makstakse? –, millele hakkab tulema igasuguseid huvitavaid vastuseid. Paljud nendest võib kokku võtta kahe sõnaga – minu ametijuhend.

Valdav enamus töötajatest tunnebki, et nende tööks on teha neid ülesandeid, mis on ametijuhendisse kirja saanud, ning see on ka hästi loomulik, sest just seda juhid jälgivad ja mõõdavad ning selle alusel tõepoolest töötajatele ju palka makstaksegi. Tegelikult polegi sellises lähenemises iseenesest mitte midagi valet, aga mõttekoht on selles, et uuringud näitavad selgelt, kui motiveerivaks võib tööülesanne inimese jaoks muutuda, kui ta saab aru, et see kedagi aitab.

Kuni aga töötaja on oma mõtteviisiga kinni ametijuhendis, st keskendub ainult küsimusele mida ma teen?, on tal ka väga raske oma tööd kellelegi kasulikuna tajuda. Ja see hakkab ajas tema motivatsiooni vähendama, sest ta lihtsalt n-ö käib tööl. Seetõttu võiks iga juht, aga ka iga töötaja aeg-ajalt küsida endalt, miks ma seda teen, ehk liikuda oma mõtteviisilt natukene tööülesannetest kaugemale ja märgata oma tegevuse mõju. Siin vajavad töötajad aga kahtlemata oma juhi abi. Kui juht on oma mõtteviisilt ise radikaalne „töötegija” – tundmata ise, et sellel kõigel on tegelikult sügavam tähendus, kasu ning vajalikkus kellegi jaoks –, kujundab ta just sellise töökultuuri, mille ülejäänud meeskond kiiresti ka omandab.

Keda mu töö puudutab?

Lihtsaim viis oma tööle sügavamat tähendust leida on küsida endalt, keda mu töö puudutab. Niisiis võiks alustada sellest, et meenutad olukordi kliendina, kui kellegi töö või suhtumine oma töösse on sind kuidagi puudutanud. Me võime seda kogeda iga päev väga erinevates eluolukordades.

Õhtul toidupoodi külastades võime lahkuda sealt pahurana, sest kassapidaja oli ükskõikne ja üleolev, aga võime lahkuda ka väga positiivse üllatusega, sest kassapidaja „puudutas” meid näiteks küsimusega „Olete kindel, et soovite seda toodet, sest meile tuli eile müüki uuem ja natukene parema maitsega?”. Kahtlemata kergitaks igaüks meist sellise küsimuse peale kulme, sest see puudutaks meid – müüjal pole (töö)kohustust meilt seda küsida, aga ta teeb seda hoolivusest meie kui inimese vastu.

Just samamoodi saame erinevaid kogemusi iga päev, kui teiste inimestega suhtleme. Iga meie kogemus võib olla teiselt poolt vaadatuna kellegi töö – olgu selleks teetööline maanteel, kes ajutise valgusfoori asemel stoppmärki üleval hoiab, kuni õhtuse kinokülastuseni välja. Kõik meie kohtumised teiste inimestega võivad olla teiselt poolt vaadatuna kellegi töö. Ning nende töössesuhtumine määrab paljuski, kuidas meie oma päevi veedame ja oma elu kogeme. Kui kõik, kellega päeva jooksul kohtume, teevad lihtsalt oma tööd ehk täidavad ametijuhendis olevaid tööülesandeid, küsimata endalt, kuidas minu töö teisi inimesi puudutab, võimegi igal õhtul end „klientidena” pahurana tunda. Kui me aga tunneksime iga päev, kuidas inimesed teevad oma tööd sooviga päriselt kedagi puudutada, võib ka meie enda elu palju värvilisemaks muutuda.

Inimesi puudutades saab ka töö tehtud

Kui hakata endalt küsima, kuidas minu töö teisi inimesi puudutab, ei vähenda see sugugi tööülesannete kvaliteeti. Vastupidi! Kvaliteet võib paraneda, sest meie tööle on tekkinud uus mõte. Kui varem oli selleks lihtsalt töö ärategemine, et juht rahul oleks ja palk teenitud saaks, hakkame nüüd nägema, kuidas meie töö tegelikult ka teistele inimestele korda läheb. Varem ei ole seda saanud juhtuda, sest me ei ole ise sellist tüüpi tagasisidet otsinud – me ei ole hoolinud, kas meie töö kedagi puudutab, sest meid on huvitanud ainult, et juht rahul oleks ja meie tänu sellele oma palga kätte saaks.

Inimesi saab puudutada absoluutselt igasugust tööd tehes. Ja mida kõrgemal organisatsioonis, seda tugevam on puudutus. Kui sa oled juht, siis mõtle sellele, kuidas sinu juhtimisstiil, sinu suhtumine oma meeskonda ja nendega suhtlemine töötajaid puudutab – kas see puudutus on positiivne või negatiivne? Ja kuidas omakorda töötajate enesetunne tööl puudutab õhtul nende peresid – kuidas lapsed saavad isa päevasest töökogemusest puudutatud, kuidas abikaasa saab õhtusöögilauas puudutatud vastavalt sellele, kas tema kaasal oli tööl hea või halb päev. See kõik on omavahel seoses.

Kui sa oled klienditeenindaja, siis mõtle sellele, kas lisaks teenindamisele saaksin ma kuidagi ka inimest kliendi taga puudutada. Kas lisaks sellele, et teen ilusti oma töö ära, saan ma kuidagi inimest ka südames puudutada, et ta lahkuks siit poest hea enesetundega? Tundega, et keegi on teda päriselt puudutanud. Tundega, mida ta sooviks ehk ka teistega jagada. Kui sa oled lukksepp autoremonditöökojas, küsi endalt, kuidas sinu tänane töö võiks kedagi puudutada. Kas see, et sa autol õli ära vahetad, on piisav selleks, et inimest puudutada? Või saaksid sa teda tegelikult puudutada, olles temaga sõbralik ja heasoovlik, teades, kui oluline auto ja selle seisund inimese jaoks on?

Sõltumata sellest, mis tööd sa teed, saad sa täna kedagi puudutada. Sinu valik on, kas sa teed lihtsalt oma tööd või soovid, et sinu töö ka päriselt kedagi puudutaks.

Allikas: Motivaator.ee

NB! Motivaatori juht Kaido Pajumaa astub üles ka novembris toimuval Koolituskonverentsil, kus ta veab enesejuhtimise töötuba ja esineb ka ettekandega. Tutvu konverentsi programmi ja esinejatega SIIN ja registreeri end soodushinnaga!

Autor: Kaido Pajumaa, Motivaatori meeskonna- ja juhtimiskoolitaja