Kelle elu sa täna puudutasid?

Kuni aga töötaja on oma mõtteviisiga kinni ametijuhendis, st keskendub ainult küsimusele mida ma teen?, on tal ka väga raske oma tööd kellelegi kasulikuna tajuda. Ja see hakkab ajas tema motivatsiooni vähendama, sest ta lihtsalt n-ö käib tööl. Seetõttu võiks iga juht, aga ka iga töötaja aeg-ajalt küsida endalt, miks ma seda teen, ehk liikuda oma mõtteviisilt natukene tööülesannetest kaugemale ja märgata oma tegevuse mõju. Siin vajavad töötajad aga kahtlemata oma juhi abi. Kui juht on oma mõtteviisilt ise radikaalne „töötegija” – tundmata ise, et sellel kõigel on tegelikult sügavam tähendus, kasu ning vajalikkus kellegi jaoks –, kujundab ta just sellise töökultuuri, mille ülejäänud meeskond kiiresti ka omandab.

Keda mu töö puudutab?

Lihtsaim viis oma tööle sügavamat tähendust leida on küsida endalt, keda mu töö puudutab. Niisiis võiks alustada sellest, et meenutad olukordi kliendina, kui kellegi töö või suhtumine oma töösse on sind kuidagi puudutanud. Me võime seda kogeda iga päev väga erinevates eluolukordades.

Õhtul toidupoodi külastades võime lahkuda sealt pahurana, sest kassapidaja oli ükskõikne ja üleolev, aga võime lahkuda ka väga positiivse üllatusega, sest kassapidaja „puudutas” meid näiteks küsimusega „Olete kindel, et soovite seda toodet, sest meile tuli eile müüki uuem ja natukene parema maitsega?”. Kahtlemata kergitaks igaüks meist sellise küsimuse peale kulme, sest see puudutaks meid – müüjal pole (töö)kohustust meilt seda küsida, aga ta teeb seda hoolivusest meie kui inimese vastu.

Just samamoodi saame erinevaid kogemusi iga päev, kui teiste inimestega suhtleme. Iga meie kogemus võib olla teiselt poolt vaadatuna kellegi töö – olgu selleks teetööline maanteel, kes ajutise valgusfoori asemel stoppmärki üleval hoiab, kuni õhtuse kinokülastuseni välja. Kõik meie kohtumised teiste inimestega võivad olla teiselt poolt vaadatuna kellegi töö. Ning nende töössesuhtumine määrab paljuski, kuidas meie oma päevi veedame ja oma elu kogeme. Kui kõik, kellega päeva jooksul kohtume, teevad lihtsalt oma tööd ehk täidavad ametijuhendis olevaid tööülesandeid, küsimata endalt, kuidas minu töö teisi inimesi puudutab, võimegi igal õhtul end „klientidena” pahurana tunda. Kui me aga tunneksime iga päev, kuidas inimesed teevad oma tööd sooviga päriselt kedagi puudutada, võib ka meie enda elu palju värvilisemaks muutuda.

Inimesi puudutades saab ka töö tehtud

Kui hakata endalt küsima, kuidas minu töö teisi inimesi puudutab, ei vähenda see sugugi tööülesannete kvaliteeti. Vastupidi! Kvaliteet võib paraneda, sest meie tööle on tekkinud uus mõte. Kui varem oli selleks lihtsalt töö ärategemine, et juht rahul oleks ja palk teenitud saaks, hakkame nüüd nägema, kuidas meie töö tegelikult ka teistele inimestele korda läheb. Varem ei ole seda saanud juhtuda, sest me ei ole ise sellist tüüpi tagasisidet otsinud – me ei ole hoolinud, kas meie töö kedagi puudutab, sest meid on huvitanud ainult, et juht rahul oleks ja meie tänu sellele oma palga kätte saaks.

Inimesi saab puudutada absoluutselt igasugust tööd tehes. Ja mida kõrgemal organisatsioonis, seda tugevam on puudutus. Kui sa oled juht, siis mõtle sellele, kuidas sinu juhtimisstiil, sinu suhtumine oma meeskonda ja nendega suhtlemine töötajaid puudutab – kas see puudutus on positiivne või negatiivne? Ja kuidas omakorda töötajate enesetunne tööl puudutab õhtul nende peresid – kuidas lapsed saavad isa päevasest töökogemusest puudutatud, kuidas abikaasa saab õhtusöögilauas puudutatud vastavalt sellele, kas tema kaasal oli tööl hea või halb päev. See kõik on omavahel seoses.