Autor: Helen Roots • 15. märts 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kaljulaid alustab, tsiteerides Goethet – oma vabadust ja elu naudivad need, kes selle eest iga päev võitlevad –, ja küsib viimase aja meediakajastustele mõeldes, kas me ikka võitleme oma vabaduse ja demokraatia eest või mitte. Ja ta kahtleb.

Kaljulaiu sõnul on praegused probleemid majanduses, teadagi, nõrk nõudlus, madal tootlus, tööjõupuudus jne, millele on nüüd lisandunud ka demograafiline olukord, rahvastiku vananemine. Demograafiast tingitud probleemide näol on aga tegemist hilinenud probleemiga, tänapäeval teeme pigem vigade parandust. Demograafilisest olukorrast kiiremini on täna hakanud muutuma töö, ja see muutub ka edaspidi kiiremini, kusjuures ülikiiresti väheneb traditsiooniliste töökohtade arv.

„Me teadsime väga hästi, kuidas rajada tarbimisühiskonda,” ütleb Kaljulaid, „aga me ei oska arvestada uue põlvkonna ratsionaalsusega. Kui vanasti töötas head palka saav inimene rahulikult oma töökohal edasi, kogus raha, ostis näiteks uuema ja suurema auto, siis noored enam nii ei tee.”

Mida toob endaga kaasa töö muutumine?

Kaljulaiu sõnul on töötegemist alati juhtinud täis kõhu ja eluasemega kindlustamise vajadus, see on olnud peamine töömotivatsioon. Ta kirjeldab olukorda, kus inimesed pärast õpingute lõppu töötasid aastakümneid üheksast viieni ühel ja samal töökohal, vahel isegi põlvkondade kaupa. Tänapäeval võib öelda, et masininimesi ei lähe varsti enam vaja, kuid meie ettevõtete maksusüsteem soosib pigem just masininimesi ja jätab vaeslapse ossa uudsed töötegemise viisid.

Kui töö võttis üle suurema osa inimese elust ja ajast, tekkiski mulje, et me elame selleks, et teha tööd. Kaljulaid loodab, et see on siiski õige pea muutumas, see ei ole eluks vajalik. Ta nendib, et õnneks on juba peale kasvamas põlvkond, kes töötab vaid nii palju, kui eluks hädavajalik.

Töötajaina tuleb meil olla valmis uuteks väljaõpeteks ka siis, kui vanuse poolest võiks juba puhata. Noortel puudub igasugune huvi töötada tööandjale, nad on ennustamatud: mõni ei taha töötada tugeva tuulega, sest ta tahab siis hoopis purjetada, mõni ei taha töötada 12 kuud aastas, vaid ainult pimedal ja külmal ajal, ja tööandjail tuleb sellega kohaneda. Paljud tööandjad elavad aga endiselt justkui Alice’i peeglitaguses maailmas ja mõni näib olevat rajanud koguni oma ettevõtte strateegia sellele, et töötatakse nii, nagu seda alati on tehtud.

„See, mida praegu näeme, on alles algus,” kinnitab Kaljulaid. „Töö ja suhtumine töösse hakkavad muutuma veel kiiremini. Kui täna saab tööandja veel hakkama suhtumisega, et noortega pole vaja arvestada ja ehk neil tuleb vanusega mõistus pähe, siis edasi enam nii ei saa. Traditsioonilised töökohad kaovad tööstuses ja tootmises samamoodi, nagu see on juhtunud põllumajanduses. Industriaalühiskond hakkab lihtsalt läbi saama. Sellel sajandil jäävad võitjaks need, kes neid eesootavaid muudatusi kõige kiiremini tajuvad ja nendega kohaneda suudavad. Me oleme murrangute keskel, kus ühel ja samal ajal tuleb elada endises maailmas, kuid samal ajal ka uuenevas maailmas.”

Kaljulaid nendib, et kui me ei taga inimestele muudatusteks vajalikke tingimusi, siis inimesed ei lepi sellega ja muudatused toimuvad kataklüsmidena. Me peame aru saama, et inimesel on õigus õppida, töötada ja ka puhata läbi oma terve elukaare. Siin peab tulema appi riik, looma igas vanuses inimestele õppimisvõimalused, hoolitsema tervishoiu eest, et inimene püsiks tervena võimalikult kaua. Samuti tuleb riigil välja mõelda, kuidas koguda sellelt uut moodi töötavalt seltskonnalt makse nii, et selle eest ka neid muudatusi ellu viia.

Me ei saa leppida, et suurema osa inimeste elustiil ei klapi ühiskonnakorraldusega ja nad nii-öelda lihtsalt ei sobi enam süsteemi. Kui erandist saab norm, tuleb hakata seda normi või mudelit ümber vaatama. Uue jaoks tuleb vanast loobuda.

Ka maailma mastaabis ei saa me endale lubada, et jääme maha teistest arenenud riikidest, kui nemad teevad oma sotsiaalsüsteemi enne korda, siis väikese riigina me ei jõua neile enam lihtsalt järele.