Sisekommunikatsioon on muutunud palju, kuid paljuski ka ei ole. Muutunud on peamiselt tehniline pool: tööriistad, mida suhtluseks kasutatakse. Muutunud ei ole siiski inimsuhted üldiselt. Nii et vaatamata uutele suhtlusvahenditele, mis on juurde tekkinud, kasutatakse endiselt näost-näkku suhtlust kui olulist osa sisekommunikatsioonist.
Kuid siiski, vaatamata uutele tööriistadele tehakse jätkuvalt vigu ja inimesed on justkui infonäljas. Miks?
Väga sageli on sisekommunikatsioon rahulolematuse allikas, aga põhjused on hoopis mujal: õnnetud töötajad, madalad palgad vms.
Juhtkonnal on väga lihtne pakkuda oma töötajatele sisekommunikatsiooni pähe numbreid, graafikuid ja andmeid, kuid tegelikult vajatakse lihtsalt vahetut suhtlust. Loomulikult on igasugune faktiinfo samuti oluline, kuid peamiselt soovitakse emotsionaalset sidet oma organisatsiooniga ja just sellest tuntakse puudust, kui kurdetakse halva sisekommunikatsiooni üle.
Puudus on kuuluvustundest ja usaldusest, mitte arvudest. Seega hea on sisekommunikatsiooni alustaladeks loomulikult läbipaistva informatsiooni pakkumine, aga ka heade suhete hoidmine.
Mis on ühenduslüli avalike suhete (PR) ja sisekommunikatsiooni vahel, kuidas need
tänapäeval
omavahel suhestuvad?
Kunagi oli neid võimalik käsitleda täiesti eraldiseisvatena, kuid tänapäeval on need täielikult seotud. See, mis on väline, on ka sisene ja vastupidi. Probleem on selles, et välissuhete ja sisekommunikatsiooni inimesed ei tööta „ühe ajuga”. Endiselt ei arvestata eriti sellega, et näiteks mis tahes sotsiaalmeedia postitus võib sekunditega üle maailma levida ja sellega palju probleeme tekitada. Enamik inimesi soovib töötada organisatsioonis, mille üle nad saaks uhkust tunda.
Kui peaksid praegu nõu andma, siis mida sisekommunikatsiooni spetsialistid peaksid oma tegevuses või organisatsioonis parendama?