Aasta koolitaja 2018 Alar Ojastu: õppides jagama teistele tõde, õpime iseendale vähem valetama

Asume kohe asja juurde ning uurime koolitajalt, milline publik on raske ja kuidas sellises olukorras hakkama saada. „Raske publik on see, kes ei tule sind kuulama, vaid tuleb oma tõde kuulutama ja koolitajat koolitama, Need on inimesed, kes ei taha ise õppida ja on koolitusel täiesti valedel põhjustel. Analoogina võiks tuua, et lähed kontserdile Ivo Linnat kuulama, ronid lavale ja küsid, et Ivo, kas sa võiksid diskot teha? No aga ära siis mine kuulama Ivo Linnat, kui tegelikult tahad diskot kuulata! Selline publik väsitab väga, sest koolitajana on vaja energiat, et anda edasi koolituse sisu, pead hoidma ruumi atmosfääri ja meeleolu ning siis pead veel kellegagi vaidlema.”

Selle vastu aitab tema sõnul see, kui publiku seas tekib etlejatele vastasseis ja ta hakkab ka teisi häirima. Ent samas kui kogu grupp on mõjutatud ühest negatiivsest liidrist, võibki olla koolitus rikutud, sest edasiliikumiseks on vaja gaasi, aga kui üks või mitu jalga on kogu aeg piduril, ei saa koolitus kuidagi jõuda välja planeeritud kohani. „Nii nagu sünnipäevapidu ei olene ainult sünnipäevalapsest, vaid panustama peavad kõik külalised, on koolitusega samamoodi – kõik osalejad ja koolitajad kokku loovad selle. Iga inimene, kes räägib, kes kuulab, mõjutab teisi inimesi ruumis. Näen kindlalt seda joont, et publik ise panustab koolitusse ja ise suudab selle ka rikkuda. Rikkumine näeb välja samamoodi, kui kinos filmi vaadates hüppab keegi pidevalt ekraani ees ega lase kellelgi saada korralikku filmielamust.”

Alar oli väga noor – kõigest 18-aastane –, kui alustas ettevõtlusega. Juba kolm aastat hiljem koges ta esimest pankrotti ja see oli ka üks põhjustest, miks ta sattus tööle koolitusfirmasse Vain & Partnerid. „Tundsin, et pidin oma kogemuse puudumist kompenseerima õppimise, lugemise ja mõistmisega, kuidas käib ettevõtlus, juhtimine, müük, klienditeenindus,” räägib ta. „Võtsin 15 000 Eesti krooni eest õppelaenu ja ostsin Amazonist raamatuid. Lugesin aastaga läbi üle 100 äriteemalise raamatu ja ju see oli Peep Vainule atraktiivne, et ta mu tööle võttis. Tahtsin sel hetkel juba väga ise koolitada, aga Peep arvas, et olen liiga noor ja mul on vaja rohkem kogemusi.”

Muide, tänu raamatute lugemisele sai ta väga hästi selgeks inglise keele, meenutades, et esimesed kuud luges ta raamatuid sõnaraamatu abiga, kuid juba vähem kui poole aasta möödudes polnud sõnaraamatut enam vaja. Samuti sai Alar raamatutest oma mõtteid selgemaks: „Sain aru, et kui oled juht, siis ongi raske. Üks on objektiivne raskus, sest sa ei tea, kust kümne päeva pärast töötajatele palgaraha leida. Teine on subjektiivne sisemine negatiivne mina-keel: miks minul nii raske on? See võtab ära väga palju teotahet ja esimeses ettevõttes sai mulle selgeks seaduspärasus, et ma ei tohi usku ja lootust kaotada ning pean suutma end igas olukorras edasi minema motiveerida.”

Suur soov õppida aitas müügikogemuseta noorel mehel Vain & Partnerites kahe aastaga ettevõtte parimate hulka jõuda. Ta luges ja õppis endale müügitöö selgeks ja ütleb tagantjärele, et kuna kallite koolituste müük on vahel isegi pool aastat aega nõudev protsess, sundis elu teda hakkama saama olukorraga, kus esialgsel pilgul ei too pingutused midagi tagasi ja väliselt ei ole midagi tähistada.

Sellega raskused veel ei lõppenud: 2007. aastal investeeris Alar miljon krooni Bulgaaria kinnisvaraturule, kuid arendaja läks masu tõttu pankrotti. Nii leidis mees end üleöö olukorrast, kus tal oli miljon laenu, igakuine pangalaen intressiga 20 000 krooni, tagatiseks parima sõbra kodu .... „Olin 25-aastane ja kui inimene on selleks ajaks kaks korda pankrotis olnud, tekib mõttetu inimese tunne. Aga olin selleks ajaks endaga nii palju tööd teinud, et kui mõnel õhtul oli tõesti elutahe kadunud, siis kõik see varasem töö aitas hoida end sel perioodil tegelikult psühholoogiliselt tugevana. See ongi see uks, mis minust sai koolitaja.”

2008. aastal sattus Alar tööle ühte pankroti äärel olevasse restoraniketti. Ta nägi, kui palju sõltub selles äris teenindaja tahtmisest kliente teenindada ja neile head elamust anda, ent kahjuks oli see keerulise sisekliima tõttu raskendatud. Nii tekkis tal idee korraldada koolituse laadne asi. „Ma ei olnud ju kunagi teenindaja olnud, aga tundsin, et saan neile jagada muid mõtteid – miks me tõuseme hommikul, miks me neid asju üldse teeme, mida me teeme jne. Kõik, mis olin aastatega enese jaoks õppinud, läks nagu rusikas silmaauku! Oma tööd oskavat inimest ei takista head tööd tegemast mitte tema oskused, vaid see, et mõni päev lihtsalt ei ole tahet midagi teha. See teebki minu koolitused eriliseks: inimesed leiavad vahepeal kaduma läinud tahte! Ehk et enne kui juhin või teenindan teisi, juhin ja teenindan ennast. See on oskus muuta oma meeskonna inimesed ettevõtlikuks iseendaga töötamise kaudu ja toetada neid igati.”

Täna annab Alar keskmiselt neli koolitust nädalas, kuid leiab, et seda on liiga palju, sest introvertse inimesena ei jää tal aega seltskonnata olla ja akusid laadida. Aldis ei ole ta ka koolituste andmisele välismaal. „Kuna käin vähemalt kaks kuud aastas ise välismaal õppimas, siis tean, mis tunde tekitab lennujaamas elamine. Olen otsustanud pigem mitte olla rahvusvaheline guru, kui et söön kuivanud lennujaamatoitu ja hingan lennujaama kehva õhku – selline elu veetmine ei ole minu jaoks. Sõita Eestis autoga teise riigi otsa, kuulata mõnusat muusikat ja vaadata ilusat Eesti loodust tundub mulle oluliselt inimsõbralikum.”