Autor: Personaliuudised.ee • 19. märts 2019

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Teil on olnud juba pikk ja värvikas tööelu – kust see alguse sai?

Minu esimene väljaspool kodu töötamine oli neljanda klassi kunstilaagris, kui otsustati, et peame ka tööarmastust õppima, ja meid pandi peedipõldu kõplama. Esimene ametlik töökoht oli aga ülikooli kõrvalt Statoilis. Töötasin seal aasta. Selle aasta lõpuks olin väga väsinud: graafik nägi ette ka öötööd, pärast seda tuli kooli minna, siis sai enne uuesti tööle minekut veidi magada ... aastaga hakkas jaks lõppema.

Samas andis töö Lasnamäe Statoilis väga hea inimestega suhtlemise kogemuse. 1993. aastal kohtas sealses bensiinijaamas ikka igasugust rahvast. Juhtus, et keset ööd tulid oma asju ostma ka päris ehtsad kantpead, jämedad kuldketid kaelas. Korra pidin sellise härra autole õiget õli soovitama, see võttis ikka põlve värisema küll. Öösel tuli bensiinijaama ka inimesi, kes lihtsalt tahtsid midagi oma südamelt ära rääkida, jagada oma rõõme ja muresid. Nii mõnestki pereprobleemist sai rääkida, püüda nõu anda nii palju, kui ma tollal noorukesena oskasin, ja korra aitasin ühel mehel naisele kinki valida, et ta pääseks lubatust hiljem koju jõudes kergema karistusega.

1992. aastal sügisel astusin ühendusse Res Publica, mis oli siis veel sõltumatu, parempoolset maailmavaadet toetav aktiivsete noorte organisatsioon. Tolleaegse Res Publica üks peamiseid eesmärke oli parempoolsete erakondade ühendamine, meil olid koostöölepingud tollal kolme paremerakonnaga: parempoolsete, liberaalide ja Isamaaga. Koostööleping andis võimaluse ühel meie liikmel võtta osa nende erakondade juhatuste koosolekutest. See muutis meie oma koosolekud erakordselt huvitavaks, sest meil oli kolme erakonna info ja siis analüüsisime, mis edasi juhtuma hakkab. Praegu ei kujutaks ettegi, et ühel sõltumatul noorteühendusel oleks esindaja iga parempoolse jõu juures. Mina olin Res Publica esindaja liberaalide juures ja sügisel 1994 kutsusid liberaalid mind enda juurde tööle.

Tol ajal algasid ka Reformierakonna ja liberaalide läbirääkimised ehk hakati Siim Kallase tuumikuga looma Reformierakonda. 13. novembril 1994 moodustati Eesti Reformierakond ja kõik liberaalide liikmed läksid in corpore sinna üle. See tähendas liberaalide kongressi kokkukutsumist, kõikide liikmete läbihelistamist jne, mis oli noorele inimesele väga põnev töö.

Siit algaski minu töö Reformierakonna ülesehitamisel ja minust sai erakonna kantselei juhataja. Hakkasime kiiresti valimisteks valmistuma, piirkondi üles ehitama, kandidaatidega läbi rääkima ja kutsuma inimesi meie erakonnaga liituma.

Millal te päriselt poliitikukarjääri alustasite ehk ise kandideerisite? Mis olid selle aja tähtsaimad õppetunnid?

1996. aastal kandideerisin esmakordselt Tallinna linnavolikokku ning mul jäi 21 häält puudu, et volikokku pääseda. See pani tõsiselt mõtlema, et kas ma andsin endast kõik. Isiklik kampaania oli erakonnatöö kõrvalt eralõbu, eelkõige pidi ära tegema erakonna asjad. Mäletan selgelt, et mul oli ports voldikuid alles ning mõtlesin, kas lähen neid päev enne valimisi veel jagama või mitte. Läksin kergema vastupanu teed ja otsustasin mitte minna. Kui aga valimistulemused selgusid ja nägin, et nii vähe jäi eesmärgist puudu, olin enda peale vihane. Pärast seda õppetundi olen püüdnud järgida mõtet, et anna igas hetkes oma parim. Loomulikult on parim igas ajahetkes erinev – mõnikord oled haige või väsinud ja selle hetke parim ei ole see, mis tippvormis. Aga kui sa tead, et oled alati andnud oma parima, siis hiljem ei kahetse.

Tundub, et see oli kasulik õppetund – olete kokku olnud kolme riigikogu koosseisu liige.

1999. aastal kandideerisin riigikokku ja osutusin valituks. Töö oli keeruline, eriti kui oled noor ja parlamenti sisuliselt otse koolist astunud, sul ei ole erilisi kogemusi, puudub oma kindel teema, mille eest võidelda. Kui oled elus midagi saavutanud või sul on mingi valdkonna ekspertteadmised, siis on kindlasti kergem. Mul oli riigikogus võimalus juhtida ka Reformierakonna fraktsiooni, mis tähendas pikki läbirääkimisi koalitsioonipartneriga, ühisosa otsimist, oma positsioonide selgitamist, see õpetas ühest küljest paindlikkust, samas ka vajadusel oma seisukohtadele kindlaks jäämist ja valmisolekut üha uuesti oma positsioone selgitada. Lisaks sellele oli vaja ka oma kaasteelistele põhjendada, miks mingites küsimustes oli vaja järele anda ja kompromissile minna. Fraktsioonijuhi ülesanne oli tagada hääled saalis, mis on erakonna kõige väärtuslikum kapital.

Olete juhtinud ka Tallinna linnavolikogu ...

1999. aasta sügisel olid KOV-i valimised ja linnapeaks sai nimekas Jüri Mõis. Üheks hetkes oli tollane koalitsioon jõudnud seisu, kus otsuste vastuvõtmine oli muutunud võimatuks, linna areng oli seiskunud. See seis tõi kaasa koalitsiooni muutuse ning 2001. aasta lõpus valis volikogu mind volikogu esimeheks ja Savisaare linnapeaks.

Samuti olete olnud sotsiaalminister ...

2007. riigikogu valimistel tegin hea tulemuse ja mulle tehti ettepanek hakata sotsiaalministriks. Olin noor ja kärsitu. Tagantjärele mõeldes oleks ehk pidanud veel veidi ootama ja kasvama.

Need paar aastat olid kahtlemata väga põnevad. Sattusin ministriks just majanduse buumiajal ja sain selles ametis tunda ka majanduskrahhi. Mulle sai saatuslikuks, et õigel ajal ei saanud valmis üks IT-süsteem, millega jagati toetusi puuetega inimestele. See tõi kaasa toetuste väljamaksmise hilinemise ja jõulise pahameele. See oli korralik õppetund.

Minu ametkond oli põhjustanud niigi elus kannatanud inimestele lisamuret ja usaldamatust oma riigi suhtes – pean oma otsust tagasi astuda siiani õigeks ja vältimatuks. See ju ongi poliitiline vastutus valdkonna eest ka siis, kui sa toimunus ise otseselt süüdi ei ole.

Aga sai tehtud ka mitu suurt ja olulist asja. Esimesena tõstaksin esile töölepingu seaduse, mille uuendamise üle pidasime pikki läbirääkimisi sotsiaalpartneritega. See oli keeruline, kuid huvitav protsess – saavutasime kompromissi, mis tollel ajal rahuldas kõiki. Praeguses ametis näen probleeme muidugi veidi teise nurga alt. Lisaks sellele sai loodud raamistik kogu e-tervisele.

Kogemus ministeeriumis andis mulle teadmise, kui oluline on meeskond, kes teeb oma tööd südamega, kes on valmis panustama 100% ja kes julgeb ka tunnistada, kui kuskil on mingi viga juhtunud.

Milline see standard siis on, mida ametnikelt ootate ja mida ise täidate?

Au (aurum) ehk ametniku kullaproov – ausus ja usaldus. Ametnik peab pidevalt hoidma meeles, MIKS ta oma tööd teeb. Iga meie liigutus peab aitama luua paremat – hoolivamat, ohutumat, avatumat Eestit. Oma tööd peab tegema mõtestatult ja innustunult. Ametniku ülesanne on anda poliitikutele ausat tagasisidet nende ideede kohta, pakkuda lahendusi ja näidata kitsaskohti. Siin ei saa olla ruumi tagaselja nihverdamistele, tagarääkimistele või varjatud tagamõtete otsimisele. Järelikult on siis liiga vähe tööd või on vale töö, kui selleks kõigeks aega jääb. Kui töö enam ei inspireeri, tuleb olla enda ja Eesti vastu aus ning otsida uus proovikivi.

Kuidas tuli mõte kandideerida tööinspektsiooni peadirektoriks?

Ühel hetkel sain aru, et ma ei tunne riigikogu liikmena endas enam sellist kirge, mida on minu arvates töö tegemiseks vaja. Lappasin fraktsiooni toas Eesti Ekspressi ja seal hakkas silma kuulutus, et tööinspektsioonile otsitakse peadirektorit. Sel hetkel käis peas kõll – see on see, mida ma tahan! Ülikooli ajal mulle tööõigus väga meeldis, ministriks oleku ajal sai uus töölepingu seadus vastu võetud. Lisaks sellele olin vahepeal omandanud magistrikraadi rahvatervises.

Mis ootustega tööinspektsiooni tulite ja mis teid üllatas?

Eelkõige paelus mind praktiline tööõigus. Oskasin esmalt näha just töösuhete poolt, töötervishoiu ja tööohutuse poole pealt mul praktiline kogemus puudus. Ametisse asudes nägin, et tegelikkuses on selles vallas võimalik veel rohkem ja paremini ära teha. See soov innustas mind teisekski ametiajaks kandideerima. Mul on siiralt hea meel, et sain võimaluse veel viis aastat tööinspektsiooni juhtida.

Mis on tööinspektsiooni suurimad saavutused viimase viie aasta jooksul?

Meie oluline ülesanne on aidata nii töötajaid kui ka tööandjaid teabe jagamisega. Näen juba muutusi – inimeste teadvusesse on jõudnud, et lisaks töösuhetele on ka töökeskkond oluline. Ehk üha enam osatakse hinnata töökeskkonna mõju sooritusele, millist tööd ja kuidas inimene seda teeb ning kuidas töökeskkond mõjutab inimese tervist. Samuti mõistetakse õhustiku mõju tööga rahulolule – kui on halb sisekliima, on ka tootlikkus väikesem ja tööjõuvoolavus suurem. Praeguses tööjõupuuduses on see oluline teema.

Näeme praegu esimest korda tööõnnetuste arvu reaalset vähenemist. Tasapisi, ent loodetavasti kindlalt hakkab asi liikuma sinnapoole, et nii tööandjad kui ka töötajad mõistavad oma rolli hea töökeskkonna loomisel. Tangot tantsitakse ikka kahekesi ja riik tööinspektsioon näol pakub selleks muusikat.

Mis on soovunelm – kuhu on Eesti ühiskonna töökultuuril areneda?

Soovunelm on, et suudaksime ajaga kaasas käia. Ühiskonnas toimuvad muudatused, tehnoloogia areneb ja inimeste ootused töösuhetele muutuvad. Ühelt poolt peab seadusandlus suutma sellega kaasas käia ja teiselt poolt peame suutma inimesi nõustada. Ma ei ole kindel, kas inimesed mõistavad, kui palju suuremaks muutub nende enda vastutus. Üha olulisemaks saab see, milline leping töötegemiseks sõlmitakse, sellest sõltuvad sotsiaalsed garantiid.

Peame mõistma, et lisaks klassikalistele riskidele mõjutavad meie tööd ja tulemuslikkust mitu uut riski. Kui tervislik ja stressivaba saab olla see, et oleme pidevalt kättesaadavad? Kas oskame piiri pidada, et hoida vaimset tervist?

Eesti tööinspektsioon on Euroopas ainus, kes pakub tasuta konsultandi teenust. Kas olete millegagi veel silma paistnud?

Ennetustöös oleme aktiivsed ja üritame seda teha nii, et see inimestele ka korda läheks. Tekitasime Euroopas elevust, kui võtsime EU-OSHA maskoti Napo ja viisime lasteaeda. Täiskasvanut muuta on kordades keerulisem, väikesele lapsele jäävad asjad palju paremini meelde.

Tööõnnetuste puhul on teisel kohal komistamine ja kukkumine ühel tasapinnal ehk igasuguste juhtmete ja kastide otsa koperdamine. Mis on iga lapsevanema suur mure? Laps ei armasta oma mänguasju kokku korjata, aga me selgitame koristamise vajadust täiesti teises võtmes ja seostame seda tööeluga.

Lapsed on uskumatult head kuulajad, kaasa mõtlejad ja järgijad ning mis kõige olulisem, nad hakkavad oma vanemaid korrale kutsuma. See on olnud nii efektiivne, et olen lausa saanud paar vihase isa kõnet, sest laps oli hakanud küsima, et kas nii tööd teha on õige. Oleme käinud seda parimat praktikat ka Euroopas tutvustamas.

Mis proovikivid ootavad tööinspektsiooni ees järgmise viie aasta jooksul?

Oleme asunud looma tööelu infosüsteemi, mis võimaldaks meil tööandjatega paberivabalt suhelda. Siis me ei pea tööandjatelt uuesti küsima neid andmeid, mida saame kusagilt mujalt kätte, ja tööandja ise näeks meie süsteemi sisenedes, mis on tema ettevõttes probleemkohad. Nii saame teha kontaktivaba järelevalvet ja inspektor peaks minema ettevõttesse vaid siis, kui eelnev töö ei anna tulemust.

Järgmised kaks proovikivi lähtuvad otseselt tööõnnetuste sagedasematest põhjustest – puuduv või puudulik töökeskkonna riskianalüüs ning napiks jäänud juhendamine ja väljaõpe. Peame siin leidma mooduse, kuidas tööandjale appi tulla.

Tahaksin, et saaksime pakkuda interaktiivset riskide hindamise teenust. See näeb välja nii, et anname tööandjale küsimused, mis vastavad tema sektorile ja aitavad tal kõiki riske hinnata. Suuname teda küsimustega järjest edasi ja pakume lahendusi, et olla toeks riskide hindamisel.

Edasi tulekski tänapäevaste juhendmaterjalide loomine. Tööohutuse tagamise pudelikael on sageli töötajate juhendamine ja väljaõpe. Mahukaid tekste loevad praegu vaid vähesed ja me soovime luua videomaterjale, mis juhendamist toetaksid. Igas asutuses on võimalik tulemusi saavutada vaid siis, kui on olemas ühtne meeskond, kellega astutakse sama jalga. Mul on väga hea meel, et tööinspektsiooni meeskond on kõikide teemadega kaasa tulnud, mõtleb kaasa ja mõistab oma töö olulisust. Kogu meeskond peab töötama kui kellavärk – orkestril ja orkestril on vahe sees. Mul on hea meel, et minu inimesed on mõistnud, kui olulist tööd nad teevad.

Kui teil ei oleks olnud poliitikukarjääri, siis milline oleks teie elu välja näinud?

Ilmselt oleksin siis praegu kunstiajaloolane. Keskkooli lõpetades viisin dokumendid sisse ka kunstiakadeemiasse, kus esmakordselt võeti vastu kunstiteaduse erialale. Olin keskkoolis hea õpilane, kuid esimesel sisseastumiseksamil sain loodetust madalama hinde, mis oli mulle selline hoop, et võtsin paberid välja, kuigi teine eksam oli minu lemmikaines – ajaloos. Jätsin kunsti ja ajaloo sinnapaika, tegin kannapöörde ja jõudsin juura juurde. Reformierakonda luues kohtasin ka oma abikaasat Igor Gräzinit, kes tõeliselt vaba hingena nihutas neid piire, mida erakond tahes-tahtmata oma poliitikaga kehtestas. Ta inspireeris mind tol ajal märkama nii juuras kui ka poliitikas nüansi- ja värvirohkust, mida seni olin nautinud vaid kunstis. Aja jooksul on meid ühendavad teemad liikunud aina rohkem kirjanduse, kunsti, teatri ja filmi kesksemaks.

Sotsiaalmeedia postituste järgi võib arvata, et lisaks näitusesaalidele võib teid kohata sageli ka kontserdil või teatris.

Teater ja hea klassikaline muusika on minu elu lahutamatu osa. Ikka imetlen, kui palju andekaid inimesi meil on. Hea kontsert Estonia kontserdisaalis aitab lõõgastuda, argimuredest välja minna ja helikeeltes kaugele liikuda. Või lummab mõni teatritükk nii, et unustad ära, et elad 21. sajandil, ja lähed hoopis ajas edasi või tagasi. Näed inimeste rõõme või muresid laval, elad neile kaasa ja vaatad tänu sellele uue pilguga ka oma elule.

Eelmisel suvel sattusin Kolga mõisa etendusele „Praegu pole aeg armastamiseks”. Kui etendust kunagi veel mängitakse, minge kindlasti vaatama. See etendus aitab aru saada, mis on oluline ja mis ei ole. Väga hästi lavastatud ja väga hästi mängitud, kogu trupp läks ühte ansamblisse. See on viimase aja parim teatrielamus! Häid lavastusi on muidugi tohutult palju.

Muusika juures haarab mind tõlgendamisvõimalus. Võlub see, mis helilooja teost mängitakse, kuidas dirigent on sellele lähenenud, kuidas ta annab nüansse edasi, milline on interpreedi lähenemine jne. Huvitav on, kui avastad teose, mida pole kunagi kuulnud, või kuuled teost, mida tead, aga millele on tol õhtul antud uus tõlgendus.

Vähemalt oma poja jaoks olen olnud veenev kultuurisaadik, kui vaadata, mille vastu tema huvi tunneb. Põnev on olnud koos kasvada. Julgen ütelda, et tal on hea maitse teatri ja kunsti asjus. Meie arvamused kipuvad lahknema muusika juures. Õnneks ta täielik räpikuulaja ei ole, aga mõnikord tekib küll tunne, et sellest aru saamiseks olen ma liiga vana. Kui Kaspar oli väike, käis ta hiphopitrennis, ühest küljest oli nende esinemisi nauditav vaadata, mida kõike nad ei teinud – kuidas nad ennast ühe käe peal oskasid keerutada jne –, kuid salamisi lootsin alati, et need esinemised oleksid lühemad, sest see muusika oli jube. Praegu tegeleb ta rahvatantsuga, see sobib minu muusikamaitsega rohkem. Ta on hea kaaslane, kellega koos teatris käime, tema teatriarmastus on minu armastusest sammukese edasi astunud, sest ma olen alati eelistanud kohta saalis, aga tema unistus on olla lavalaudadel. Mul on hea meel, kui ta leiab enda koha elus ja on õnnelik. Oluline on teha seda, mida saab teha südamega.

Kuidas puhkate, kui olete kõvasti tööd murdnud?

Eks ikka lavastuse „Eesti matus” vaimus ole mindki kasvatatud ja käed mullas tundub ikka kõige parem puhkus olevat. Ema on mul põhimõtteliselt seda liini ajanud. Varasemalt olen proovinud jõudsalt selle vaimu vastu protestida, aga nüüd järk-järgult olen tema usku pöördumas. Õige eestlane kasvatab oma talvekartuli ikka ise, eks ole.

Intervjuu Maret Maripuuga ilmus tööinspektsiooni ajakirja Tööelu värskes numbris.