Kas vajame toeks tööpsühholooge?

Mida suurem on töine pinge ja vastutus, seda kergemini tekivad arusaamatused ja ebakõlad töökeskkonnas, mis kuhjuvad, kui neid õigel ajal ei lahendata. Kas ettevõtetesse oleks vaja tööpsühholooge?

Foto: scanpix

„Mõttetu nõue! Tobe muudatus! Mina küll seda täitma ei hakka!“

„Täiesti ebaõiglane! Milleks inimesi veel koondada, kui meid on niigi vähe? Kas edaspidi peab üks kahe eest rabama?“

„Huvitav, kuidas nad ei mõista, et ümberõpe on vältimatu? Maksame koolituse eest, aga ninad on vingus?“

Sedalaadi mõtted võivad sähvida töövõtjate ja tööandjate peades või arutletakse nende üle omavahel, kui ettevõttes on vältimatuid ümberkorraldusi. Majanduskonjuktuur, tootmisvahendid, seadused, maksud, keskkonnanõuded, tarbimisharjumused, klientide vajadused jms muutuvad ja nendega peab arvestama. See tähendab ka väiksema või suurema amplituudiga maavärinaid ettevõtetes ja kaasnevaid muudatusi, mis võivad tekitada ärevust, stressi, hirmu ja pingeid nii kolleegide kui juhtide vahel. Küsimusi ja süüdistusi, mida ei ole lihtne lahendada ilma kolmanda, neutraalse pooleta, kelleks on enamasti eriharidusega psühholoog. Tema püüab erinevaid olukordi mõistetavaks seletada ja selgitada. Ajendada inimesi nägema ja mõistma ka teise poole seisukohti, hoiakuid, mõtteviisi ja vajadusi.

Kui õppeasutustes töötavad koolipsühholoogid ja sotsiaalpedagoogid, siis ehk vajatakse suuremates ettevõtetes tööpsühholooge, kes aitaksid pinge- ja kriisiolukordi lahendada? Oleksid nii töövõtjatele kui tööandjatele toeks hetkedel, mil omaenese tarkusest ei piisa ja tuleks kaasata neutraalse hoiakuga vahendaja, kellega umbsõlmi arutada ja harutada, et õhkkond tööl oleks meeldiv ja emotsionaalse lisapingeta.

Mida arvavad ettevõtete juhid?

Märt Lehtsalu, Welmet OÜ juhatuse liige

„Usun, et tööpsühholoogi on vaja. Olen ise sellele viimastel aegadel palju mõelnud. Eesti tööstusettevõtetes on hetkel väga murrangulised ajad. Kulubaas ja tööjõupuudus on pannud ettevõtted olukorda, kus tuleb väärtusahelas edasi liikuda kõrgema lisandväärtusega toodete ja teenuste poole või järgmise viie aasta jooksul „pood“ kinni panna. Töötajatele on emotsionaalselt rasked mõlemad olukorrad.

Oleme Welmetis viimase kolme aasta jooksul investeerinud üle ühe miljoni euro ning alates eelmise aasta septembrist spetsialiseerunud ainult tigude ja tigukonveierite projekteerimisele ning tootmisele. Väärtusahelas kõrgemale liikumine on väga raske. Tipu pool jääb ruumi aina vähemaks ja hapnik hõredamaks.

Koos keerulisema ja kallima toodanguga lähevad riskid suuremaks. Risk ja marginaal on omavahel otseselt seotud. Mida suurem on risk ja vastutus, seda paremat hinda on turg nõus maksma. Tumedamaks pooleks on, et iga eksimuse hind muutub aina kõrgemaks.

Näiteks, kui ettevalmistuslukksepp puurib roostevabast terasest torusse augu valesse kohta, siis võib eksimus ettevõttele maksma minna terve töölise kuupalga või enamgi. Lisaks lööb selline eksimus sassi tootmisplaani, sest tuleb uus toru tellida. Roostevabast torude tarneaeg on väga pikk. Tulemuseks võib olla meie tellimuse hilinemine kliendile, sealt edasi mainekahju ja võimalikud leppetrahvid.

Keerulisel muudatuste ajastul kipuvad suhted ja suusad tippjuhtkonna, keskastme juhtkonna, spetsialistide ja tootmistöölistega väga tihti risti minema. Kuna see on n-ö ühendatud anumate süsteem, kus tippjuhtkond ei saa hakkama ilma tootmistöölisteta ning tootmistöölised ei saaks oma tööd teha ilma spetsialistideta (tehnoloogid jms), siis ongi pahatihti platsis keerulised olukorrad. Muudatuste ajal on eksimused mõistetavad, aga tippjuhtkond (meie kontekstis omanik ehk mina) ei soovi neid eksimusi lõputult kinni maksta.

Muudatuste ajal on keeruline ka kasumit teenida ja keskastmejuhid ei saa kasumi pealt preemiat. Teadlikult saadakse aru, et pikemas perspektiivis on muudatused vajalikud, aga suitsunurgas nutetakse vanu häid aegu taga, kus töö käis n-ö lihasmälu järgi ehk toimis lihtne ja selgeks õpitud rutiin, ning olid kasum ja preemia.

Pea kolmandikul tootmistöölistel on vist raske muudatuste vajadust ja elukestvat õpet mõista. Paljud võtavad seda isikliku kiusamisena. Või on nende eksimustes süüdi keskastme juhtid või spetsialistid, kes on oma tööd valesti teinud.“

Ago Soomre, Haapsalu Uksetehase AS-i juhataja

„Leian, et tööpsühholoogi pole ettevõttesse vaja. Olen Haapsalu uksetehast juhtinud 28 aastat ja selle aja jooksul on mul tulnud kahel korral massiivselt ka inimesi koondada, kuid oleme kohale kutsunud nõustaja töötukassast. Koondades viisakalt, siis nende töötajatega koos oleme me viimasel tööpäeval ka kringlit söönud.

Kui luua tööpsühholoogi ametikoht, siis huvi pärast tahaksid tema juures käia kõik töötajad, sest tööl on erinevate iseloomudega inimesi. Küsimus on, mis oleks ettevõttes tööpsühholoogi roll? On ta ametis koondamiste ajal? Igas töökeskkonnas on inimesi, kes pole päris rahul oma kolleegide, ülemusega vms. Kui näiteks meie ettevõtte 170 töötajat otsustavad, et tahavad käia korra kuus tööpsühholoogi juures, kellega on tund aega huvitavam vestelda kui tööd teha, siis mida see ettevõttele tähendab?

Töötukassades on erinevaid nõustajaid, kelle juurde saab töötajaid saata ja kes oskavad neile nõu anda, kui tööalastes küsimustes vaja peaks olema.“

Ireen Saealle, Estiko-Plastar AS-i personalijuht

„Estiko-Plastar on pakkunud oma 160 töötajale võimalust pöörduda psühholoogi poole alates 2018. aasta lõpust, mil hakkasime tegema koostööd Dorpat Tervis OÜ-ga. Ettevõte soovis, et töötajad saaksid vajadusel osa psühholoogi nõustamisteenusest, et ennetada tööstressi või sellega paremini toime tulla.

Vähem kui aasta jooksul on ka tööandja soovitanud psühholoogi poole pöörduda mitmel töötajal, mis näitab, et vajadus sellise teenuse järele on kahtlemata olemas. Tavaliselt on tekkinud olukord, kus tööandja märkab, et töötajal on mure ja tal on juba pikemat aega olnud oma olukorraga keeruline toime tulla. Põhjuseks pole olnud mitte ainult tööstress, vaid ka eraelulised probleemid, mis on kandunud töökeskkonda ja halvendanud kaastöötajatega läbisaamist.

Meie ettevõtte puhul tekitab vaevusi ka öötöö. Sageli on just uutel töötajatel keeruline kohaneda vahelduva töögraafikuga. Tekivad tõsisemad unehäired ja lõpuks halveneb suhtlus teiste meeskonnaliikmetega. Kui juba kaastöötajad märkavad, et töötaja on teistsugune, muremõtetes või kergesti ärrituv ning tal on keeruline tööle keskenduda, siis on tööandja proovinud olla mõistev ja toetanud teda omapoolse abiga ― võimaldanud minna psühholoogi vastuvõtule. Mitmed töötajad on seda teenust kasutanud, seejuures korduvalt, ja abi saanud. Tagasiside tööpsühholoogi vajalikkusest on olnud positiivne. Meile on antud ka peresõbraliku ettevõtte märgis.“

Allikas: tooelu.ee

Jaga lugu:
PERSONALIUUDISTE UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad personali uudised igal nädalal enda postkasti.

Personaliuudised.ee toetajad:

Kai Miller
Kai MillerPersonaliuudised.ee juhtTel: 5330 5136
Cätlin Puhkan
Cätlin PuhkanPersonaliuudised.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700