Seadusemuudatus: töökeskkonna keemiliste ohutegurite piirnormid

Lugeja küsib: mul on üks kolleeg, kes käib pidevalt haigena tööl ja see hakkab häirima. Ühest küljest on väga ebameeldiv, kui kõrvallaua taga inimene päevast päeva nina luristab ja köhib ja kuna tal on ilmselgelt halb olla, teeb ta seetõttu töös vigu. Ma ei tahaks nakkust saada ja haigeks jääda. Mida kaastöötajad ja tööandja sellises olukorras teha saaksid?

Tulevikutöö ja paindlik töökorraldus on viimastel aastatel kuumad märksõnad. Paindlikkust saab tõlgendada mitmeti – üks võimalus on lubada töötajatele kodukontoris töötamist. Kuidas selline mudel aga enda ettevõttes tegelikult tööle panna?

Miks käib inimene tööl? Et elada – maksta söögi, eluaseme, riiete, meelelahutuse ja palju muu eest. Tööl käimine võiks pakkuda inimesele rõõmu ja võimalust enesearenguks, toredaid hetki kolleegidega, nuputamist ja lahenduste otsimist. Aga loomulikult peab aega jääma ka isikliku elu jaoks. Lisaks ajale peab inimesel jätkuma isikliku elu jaoks jaksu ja tervist. Ta ei tohiks tööl üleliia väsida ja ammugi mitte töö tõttu haigestuda. Kuidas seda saavutada? Ja kes selle eest vastutab? Kas töötaja? Või tööandja? Või hoopiski riik?

Kaarel on 30-aastane edukas IT-spetsialist. Rahvusvaheline ettevõte, kus ta töötab, asub Tallinnas mainekas ärikvartalis ning seal pakutakse töötajatele mitmesuguseid lisaväärtusi, mida paljud ihkaksid – kodus töötamise võimalus, paindlik tööaeg, suhtlemisvõimalus avatud kontoris, põnevad uued ülesanded ja rahvusvaheline meeskond.

Ideaalses maailmas tahaksime kõik elada ja töötada keskkonnas, kus kõigiga võimalikult palju arvestatakse ja ainuüksi inimeste heaolu – nii kollektiivse kui individuaalse – poole püüdlemine ongi juba iseenesest oluline eesmärk. Päris elu on ideaalist kahtlemata kaugel, mistõttu keskendubki käesolev artikkel sellele, miks on võrdsuse ja mitmekesisuse poole püüdlemine ka majanduslikult mõistlik teguviis.